maale

lähen Koolmajärvele asumisele. Ajutine tel nr on 53 794 341. Helistage, kui miskit on.

juhuuuuuu

30 tundi autosõitu ja olengi tagasi eestis, vähemalt mõneks nädalaks. hangin endale varsti eesti tel nr ka, siis annan teada :)

Tiff

Ehk Transilvanian International Film Festival. Nimelt olen ma siin praegu vabatahtlik, sest minu organisatsioon YAP on üks organiseerijast. Festival algas eelmisel reedel ja kestab pühapäevani. Vabatahtlikel on siin erinevad ülesanded. Mina olen kunstimuuseumi sisehoovis raamatu ja foto näituse nn valvaja. Kuigi keegi tahab raamatut laenata, siis kirjutan nime üles, võtan mingi asja pandiks ja laenutan. Ning kui inimesed midagi küsivad, siis vastan kui oskan jne. Töö iseenesest midagi nii super pole, sest ilm on külm ja vihmane olnud ning külastajaid eriti pole olnud. aga selle kõigega kaasnevad igast lisa boonused. Saan siin ka rumeenia keelt praktiseerida. Töö on kahes vahetuses kl 10-15 ja 15-20 (või 23ni). Täna olen õhtuses vahetuses ja kuna tänane programm muuseumi hoovil (siin on lava, esinejad, muusika jne) kestab kauem, siis pean 23ni olema. Hommikupoolik oli vaba. Kasutasin seda kinos käimiseks. Sest üks hea asi on see, et vabatahtliku kaelapaela olemasolul saab kõikidele filmidele tasuta. Lisaks saab tasuta ka õhtustele üritustele. Täna ongi üks suurem pidu tulemas, arvatavasti olen käpp. Siin on iga päev pidu, ma päris iga päev pole käinud, sest väsitav. Aga tore ikkagi. Siin on ka vabatahtlikke igast ilma otsast koos – Ameerikast, Koreast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast jne. Suurem osa on muidugi Rumeeniast. Nii, et jälle uued inimesed, uued jutud, uued põnevad elamused.
Lõpetan praeguseks kirjutamise. Mul on laptop tööl kaasas, kuid kahjuks ei saanud siin netti, kuigi siin peaks Wifi olema. Ei tea milles probleem. Seetõttu arvatavasti riputan kirjutised blogi üles õhtul kodust. Muidu on kõik mul okei ja tore ja ärge arvake, et kui ma ei kirjuta, et siis miskit lahti on. Lihtsalt alati pole mahti. Kuid kui igatsete, siis kirjutage ise või helistage. Nt Kaija tegi mind eile õhtuse kõnega väga rõõmsaks. Kalli kõigile.

nädal oradeas

Tere kallikesed, kes mu blogi loete. Vabandust, et pole ammu midagi kirjutanud, kuid viimasel ajal on kogu aeg kuidagi kiire olnud ja netile juurdepääs ka limiteeritud. Eelmine nädal olin Oradeas seminaril. Super tore oli. Esiteks oli nn seminar igati asjalik ja kasulik ning teiseks oli meie grupp hästi vahva. Uusi asju õpitud ja palju tantsu vihutud. Suht palju erinevaid maid oli esindatud – 3 eestlast (elukohaga Rumeenias, Türgis ja Tallinnas), portugallane (aga teeb EVS-i (sama programm, mis mina teen) Tsehhis), horvaat, itaallane, hollandlane (teeb EVS Rumeenias), soome rootslane (EVS rumeenias), moldaavlased, kreeklane, prantslane, bulgaarlased ja muidugi rumeenlased. Nii väga huvitav seltskond, kes kõik olid väga sõbralikud. Seminari lõpuks olime kui üks pere. Kui Tibor tuli Inglismaalt oma seminarilt tagasi, siis kohtus tema ka meie grupiga ja ütles, et paari tunni jooksul sai ta meie grupiga paremini läbi kui oma omaga Inglismaal. Muidugi tal eriti ei vedanud ka, sest nende seminaril olid enamus ekssovietid koos, kes omavahel vene keeles rääkisid, vaatamata asjaolule, et kõik oleks pidanud inglise keeles suhtlema. Sestap tema ja üks itaalia tüüp keelebarjääri tõttu irdusid grupist. Aga mina mõtlesin välja ühe kriteeriumi oma jaoks, et kuidas vaadata kas grupp saab hästi läbi või ei. Nimelt selleks on üksteise taldrikust söömine. Meie grupis kõik pidevalt maitsesid üksteise toite ja vahel isegi oma söögiriista puudumisel söögi omaniku omaga. Vot nii.
Meil oli ka intercultural night – see tähendab, et kõik maad tutvustavad oma kultuuri ja pakuvad sööki, jooki. Mul oli juhuse tõttu kama, sest sain selle Liisi käest, kui ta Kärdil külas siin käis. Nii, et pakkusime kama ja vana tallinnat (see tüüp, kes Eestist tuli, oli ühes võtnud). Ma kartsin, et kama pole eriti pop asi, kuid suht paljudele isegi meeldis. Ühele rumeenlasele meeldis isegi nii palju, et ta uuris, et kuidas seda teha. Siin, ma arvan, et pole neid kõiki kama komponente isegi saadaval, nii et ma lõpuks kinkisin talle ülejäänud paki ja õpetasin kuidas kokku segada. Ta oli nii rõõmus, et tõi mulle pudeli oma vanaema tehtud palinkat (huuh, kange värk see ploomiviin, 55 kraadi…), mis mul veel alles ja nn baarikapis (muideks, muud baarikapis polegi, kui see pudel.. hehhe). Aga mulle meeldis kõige rohkem bulgaaria juust ja prantsuse ja portugali veinid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen rikkam uute teadmiste, kogemuste ning 20 uue sõbra võrra üle kogu Euroopa.