nädal oradeas

Tere kallikesed, kes mu blogi loete. Vabandust, et pole ammu midagi kirjutanud, kuid viimasel ajal on kogu aeg kuidagi kiire olnud ja netile juurdepääs ka limiteeritud. Eelmine nädal olin Oradeas seminaril. Super tore oli. Esiteks oli nn seminar igati asjalik ja kasulik ning teiseks oli meie grupp hästi vahva. Uusi asju õpitud ja palju tantsu vihutud. Suht palju erinevaid maid oli esindatud – 3 eestlast (elukohaga Rumeenias, Türgis ja Tallinnas), portugallane (aga teeb EVS-i (sama programm, mis mina teen) Tsehhis), horvaat, itaallane, hollandlane (teeb EVS Rumeenias), soome rootslane (EVS rumeenias), moldaavlased, kreeklane, prantslane, bulgaarlased ja muidugi rumeenlased. Nii väga huvitav seltskond, kes kõik olid väga sõbralikud. Seminari lõpuks olime kui üks pere. Kui Tibor tuli Inglismaalt oma seminarilt tagasi, siis kohtus tema ka meie grupiga ja ütles, et paari tunni jooksul sai ta meie grupiga paremini läbi kui oma omaga Inglismaal. Muidugi tal eriti ei vedanud ka, sest nende seminaril olid enamus ekssovietid koos, kes omavahel vene keeles rääkisid, vaatamata asjaolule, et kõik oleks pidanud inglise keeles suhtlema. Sestap tema ja üks itaalia tüüp keelebarjääri tõttu irdusid grupist. Aga mina mõtlesin välja ühe kriteeriumi oma jaoks, et kuidas vaadata kas grupp saab hästi läbi või ei. Nimelt selleks on üksteise taldrikust söömine. Meie grupis kõik pidevalt maitsesid üksteise toite ja vahel isegi oma söögiriista puudumisel söögi omaniku omaga. Vot nii.
Meil oli ka intercultural night – see tähendab, et kõik maad tutvustavad oma kultuuri ja pakuvad sööki, jooki. Mul oli juhuse tõttu kama, sest sain selle Liisi käest, kui ta Kärdil külas siin käis. Nii, et pakkusime kama ja vana tallinnat (see tüüp, kes Eestist tuli, oli ühes võtnud). Ma kartsin, et kama pole eriti pop asi, kuid suht paljudele isegi meeldis. Ühele rumeenlasele meeldis isegi nii palju, et ta uuris, et kuidas seda teha. Siin, ma arvan, et pole neid kõiki kama komponente isegi saadaval, nii et ma lõpuks kinkisin talle ülejäänud paki ja õpetasin kuidas kokku segada. Ta oli nii rõõmus, et tõi mulle pudeli oma vanaema tehtud palinkat (huuh, kange värk see ploomiviin, 55 kraadi…), mis mul veel alles ja nn baarikapis (muideks, muud baarikapis polegi, kui see pudel.. hehhe). Aga mulle meeldis kõige rohkem bulgaaria juust ja prantsuse ja portugali veinid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen rikkam uute teadmiste, kogemuste ning 20 uue sõbra võrra üle kogu Euroopa.