lastekodudest ja muust

eile avasin oma meilikasti ja mis ma nagin. ema ja mart on mulle molemad kirjutanud ahastava kirja olukorrast rumeenia lastekodudest ja sellest, kuidas selline riik yldse EL voetakse. Kirjad olid ajendatud hiljuti nahtud dokfilmist - be my baby. Tean jah, et rumeenia lastekodud on halvas korras. Kuigi osad institutsioonid on reformitud, siis valitsuse haldusalas asuvad on ikka veel sellised, kus lapsed vooditesse aheldatud ning nende eest piisavat hoolt ei kanta. 9000 last aastas hyljatakse siin ja nad satuvad asutuste hoolde. Hylgamise tagajarjel on neil enamasti ka tekkinud tervisekahjustused ning seeparast nad paigutakse inimeste silme alt ara, vastavatesse institutsioonidesse. Ja isegi kui neil pole mingit tervise probleemi, siis parast sellises kohas viibimist kindlasti on, sest aastate viisi voodi kylge seotuna voi linadesse mahituna vaevalt areng paremuse poole toimub. Kes tahab lugeda artiklit selle kohta, siis palun http://www.nytimes.com/2006/05/10/world/europe/10romania.html?ex=1304913600&en=56f98698285ed8e7&ei=5088&partner=rssnyt&emc=rss
Hoiatan, et see on jube.
Ega siin palju sellesse valdkonda panustata, pohiline
on ikka valisfondide toel, kuid koik see tundub olevat piisk meres.
siinne probleem pole mitte ainult halb kohtlemine lastekodudes, vaid
ka paris kodudes. vanemad sandistavad oma lapsi, et kerjamine paremini
laheks. ja siis need sandid tuuakse tanavale kerjama. eile just nagin
yhte tydrukut, kellel olid labajalgade asemel köndid. no see pole
muidugi valdav, kuid kui vaesust on nii palju, siis tehakse igast
asju. lisaks on vagivalda palju. just praegu osalen selles naiste vagivalla vastases
programmis, mis on vaga vaga vajalik. Numbrid naitavad, et 73 protsenti siinsetest naistest,kannatab voi on kannatanud vagivalla all - fuusiline, vaime,
seksuaalne, majanduslik jne. Ametlik protsent on kuskil yle 30ne, aga ekspertide hinnangul on see eelnevalt mainitud toenaolisem. Ja iga ylepaeviti sureb yks naine
lahedase poolt pohjustatud vagivalla tottu.
sellised lood. loodan, et asjad muutuvad. ja akki EL aitab just hoopiski.

nats jahedamaks on lainud

ilm on natuke jahedamaks lainud, aga ikkagi paikseline. kaisin tana suures pargis vahtralehti korjamas. need ilusad kyll, rohelise ja kollase kirjud, aga millegi parast nad punaseks ei lahe.
eile ohtul olime siis zhnag bo juures. meil oli vaga vahva ohtu, raakisime kultuuridest ja keeltest ja soime mulgiputru ja natuke olut joime ja. nii hea puder tuli ja onneks neile meeldis ka. jargmine neljapaev on meil uuesti kokkusaamine, aga siis on zhang bo kord kokata. ma juba ponevusega ootan, et mida ta teeb.
tana kaisin patriris, see on see teine organisatsioon, kus ma vabatahtlik olen ja vagivalla vastases kampaanias kaasa loon. sain endale ylesanded ja esmaspaeval on tiimiga kohtumine. vaga lahe. seal on koik vaga sobralikud ja toredad ja abivalmid. lisaks kutsus meie grupijuht veel meid koik homme toimuvale halloweeni peole. mingi saksa vabatahtlik korraldab seda enda juures. sissepaaseb kostyymis. mul oli plaan nats kaltsu kammida, et miski kostyym moodustada ja siis minna. seal pidi palju erinevaid rahvusvahelisi tegelasi olema. zhang bo on ka kutsutud. loodan, et ta tuleb. siis tean vahemalt monda inimest sealt.
lisaks kaisin veel linnavalitsuses beebi ja puu projekti siltide jarel. selle tydruku nimi on diana, kes mulle pakkus seal projektis osalemise voimalust ning ta on vaga tore. nimelt kutsus ta mind homme korvpalli mangima ja esmaspaeval yhele kontserdile. mingi folk kontsert, mis on tasuta. vaga ponev. peaks vist tihedamalt dianaga suhtlema, sest temalt saab igasugust kasulikku infot.
praegu olen yapis, aga varsti lahen koju, sest olen ara kylmunud. loodan, et tana saame neti ka koju, sest siin on nii kylm ja paha asju teha. oues on palju soem, kui siin offices, sest siin ei koeta. apppii. kodus vahemalt koetakse ja saab radika temperatuuri ise maarata. eile oli tubu monus ja soe. motlesin, et lahen koju ja teen syya. maksakastet ja kartulit. ja siis aitan tibul uurimistoo kava kirjutada ja vaatan filme ja loen raamatut. valja ei viitsi minna. vast homme. iga ohtul on mingi sotsiaalne syndmus nii, et vahelduseks oleks reede ohtul lahe kodus ka olla. aga kes seda ette teab, mis juhtuda voib. siin tekivad ja muutuvad plaanid sekundi pealt. ise pakkusin tibule, et teeme peo bussipeatuses, sest siin viimase aja saavutus on see, et bussipeatustes on kolarid ja lastakse muusikat. mul kyll bussi ootades jalg tatsub ja meel on haa. see kyll naljaga pooleks, aga tore oleks siiski.

eile ja tana

PANEN YLES EILE JA TANA KIRJUTATU!
Oeh, jõudsin just koju ja sõin kõhu täis ja nüüd mõtlesin, et kirjutaks natuke blogi. Mul töö juures on kogu aeg miskit muud teha ja seetõttu võin kodus rahulikult asjad valmis kirjutada ja siis järgmine päev üles panna. Ütlemata nutikas :) Sest asjad käivad siin Rumeenia moodi ja netti pole me ikka veel tagasi saanud. Vähemalt saime selle tüübiga ühendust ja selle nädala jooksul lubas korda teha asjad.
Täna oli mul esimene hiina keele tund. Reedel käisin ühe hiinlase ja ta ungarlasest sõbra ja Kärdiga õlut joomas ja selle tulemusena annab üks meile hiina keele ja teine ungari keele tunde. Hiina keele õpetaja nimi on Zhang Bo ja ta on siin Hiina valitsuse poolt saadetuna aastaks ajaks hiina keelt õpetama. Tal on Babes Bolyai (suurim Rumeenia ülikool) ülikooli keeleteaduskonnas oma kabinet ja seal me siis käimegi Kärdiga. Nagu Zhang Bo ilusas eesti keeles ütleb „teisipäeval, kell neli, kabinetis viis”. Tunnid on tasuta, sest vastutasuks lubasime talle eesti keelt õpetada. Ta oskab kümmet keelt, sealhulgas ka soome keelt ja on väga agar õppima ka eesti keelt. Peale selle usub ta kindlalt, et eesti ja hiina keel mingit moodi suguluses on. Meie kirjutama ei õpi, vaid natuke rääkima. Hiina keelel on mitmeid dialekte, aga meie õpime Hiinas kehtivat ametlikku, mandariini keelt. Lisaks keele õpetamisele lubas ta ka meile kokakunsti saladusi avaldada. Ja meie jälle lubasime eesti köögi paremaid palu talle teha. Neljapäeval ongi meil kokkusaamine Zhang Bo suures kesklinna korteris, mida Hiina valitsus talle võimaldab ning plaanis on mulgiputru teha. Mul tangu on Eestist kaasa võetud nii, et saa teha kohe päris õiget kärutädikat, koos praesingi ja sibulaga :) See Ungari poiss Elöd, kellega meil järgmisest nädalast ungari keele tunnid algavad, lubas ka tulla. Loodan, et saab vahva olema ja sellised kohtumised tihedalt toimima hakkavad. Võib olla Tibor tuleb ka, kui tal aega on. Tal on viimasel ajal väga kiire. Ta tuli just budapestist, kus käis 56.a sündmuste aastapäeva puhul esindamas Transilvaania üliõpilasi ja nüüd on tal kiire kiire siin. Ungaris sattus ta jälle aga revolutsiooni sündmuste keskele, nagu eelmine kordki. Ta ikka suudab kogu aeg mingis jamas olla. Inglismaal terrori värgi ajal ja kaks korda Ungaris revolutsiooni ajal. Nagu ta ise ütleb: „Tibu got skills”
Homme õhtul on meil Tiboriga plaanis tema kursakate kokkusaamisele minna. Kui eelmine nädal oli heinaehete tegemine, siis see nädal on kavas activity mäng, mis on umbes nagu alias, kuid lisaks sõnade seletamisele, saab ka joonistada ja pantomiimi etendada ja teised peavad siis arvama.
Reedesest kokkusaamisest tuli välja veel üks lahe asi. Nimelt Elöd töötab ühes organisatsioonis nimega Patrir, mis tegeleb rahu ja inimõiguste teemaga. Ja mina hakkasin seal vabatahtlikuks. Esmalt saan kaasa lüüa koduvägivalla vastases kampaanias. Eks näis, mis sellest välja areneb. Igal juhul paljude uute inimestega on võimalus tuttavaks saada, uusi kogemusi saada ning ka nende päris huvitavat raamatukogu kasutada.
:::::::Juba on saanud õhtust järgmine päev. Ikka olen veel kodus, kuid varsti lähen Yapi, aga enne lõpetan jutud siin ära :::::::::
Eile tegelikult juhtus selline paha asi, et mul pidi olema esimene inglise keele tund. Nimelt õpetan koos ühe teise tüdruku Corinaga soovijatele inglise keelt. Need on inimesed tänavalt, kes on tulnud kuulutuse peale kohale. Väikse raha eest (90krooni) saavad nad kaks kuud kaks korda nädalas tunde. Grammatika ja konversatsioon – mina teen seda viimast. Pidin ütlema, et ei oska üldse rumeenia keelt, siis on nad sunnitud minuga inglise keeles rääkima. Nii soodne võimalus, aga ainult 5 inimest registreerus. Halb promo vist, aga mina polnud ettevalmistus etappi kaasatud, seega ma ei tea, mis värk sellega on. Point on aga selles, et eile oli esimene tund ja see pidi toimuma yap offices, aga kujuta pilti office oli kinni ja keegi ei saanud tulla lahti tegema. Sest office tüdrukud olid selle asja ära unustanud. Issakene, see pole nagu poes käimisel, et oi kurat, piima unustasin. Sellist asja ei tohiks nagu ära unustada (aga ega yap oma suurepärase organiseerituse ja professionaalse töö poolest just ei hiilga) ….Ja siis me seal seisime ja vabandasime. Väga piinlik. Järgmine kord pean vist võtmed endale orgunnima, et asi ikka kindel oleks. Aga see eest on meil aega tund põhjalikult ette valmistada. Saan British Council raamatukogust ka igast õpetamise asju ning mõtlen läbi kõik koolitused, mida olen ise teinud ja saanud ja arvan, et suudame koos teise õpetajaga vahvad ja sisukad tunnid kokku panna.
Lisaks tööle kahes organisatsioonis ja erinevate keele õpingutele, osalen ma ka linnavalitsuse projektis – Igale sündinud lapsele oma puu. See on selline lühike projekt, kus peame uutele istutatud puudele panema lapse nimega sildi ja siis toimub asja avaüritus, kus lapsed saavad mingid tunnistused, et nüüd neil on oma puu, mille ristiemad või ristiisad nad on ja mille eest tulevikus peavad hoolt kandma. Siin on keskkonnateema väga valus ning iga väikegi samm, mis aitaks kaasa looduse hoidmisele ja inimeste mõttemalli muutmisele on väga hea. Kokku istutati keskparki 327 puud, kuigi beebisid on 2 korda rohkem. Aga sellinegi algatus on mu meelest väga hea.
Hakkangi end valmis panema. Palju riideid ei pea panema, sest soe on. Eile oli 21 kraadi ja täna on vast sama. Ja päike paistab. Väheke tuult on, nii et tõmban igaks juhuks õhema salli kaela. Juhuuuu, mulle meeldib siinne sügis.

elukad, ilmast, heinaehetest ja lopetuseks oasupi retsept

lisaks meie toas elavale loomale, leidub ka meie naabruses igasuguseid elukaid. nimelt elab seal kymmekond hulkuvat koera, kes on sellised suured ja pulstunud karvaga ja kes uluvad ja kisklevad oositi. paris jube. mina, kes ma koeri kardan, pean alati suure ettevaatusega neist mooda saama. aga paeviti on nad rahulikud. magavad paikese kaes ja ei liiguta yldse. siin on palju hulkuvaid koeri ja keegi nende parast vist ei muretse.
aga yhel ohtul kuulsin ma valjast tulevat imelikku heli ja see polnud koera haal, vaid hoopis lehma ammumine. avastasin selle hiljuti, kui kaisin kaks maja edasi fluffyile rohtu korjamas. seal algab selline tyhermaa, kus mustlased on mingid kilehoone ja onni taolised hurtsikud pysti pannud ja elavad seal. ja seal on ka rohelist muru ja poosaid. aga paistab, et ainult mina ei taha muru, vaid seal kohtasin ka lehma, kes roomsalt rohtu naksis. lahe vark, lehm keset linna.
tana nagin eeslit naiteks. muidu mustlased lasevad oma hobuvankritega ringi, aga tana nagin yhte vaikest eeslit vedamas yhte suurt vankrit. vaene eesel.
ilm on siin ka jahedamaks lainud. juba on kerge jope voi mantele yll, kui ohtul valja lahen. paeviti on soe, sest paike paistab. nii lahe, et peaaegu iga paev on paikseline ja seetottu ei teki yldse tunnet, et kole sygis on saabunud.
kolmapaeva ohtul kaisin yhe tibu kursavenna pool. nende kursal on kombeks iga nadal kokku saada erinevate inimeste pool ja sisustada see ohtu erinevate asjadega. seekord oli heintest asjade tegemine. voorustaja on parit yhest vaikesest kylast, kus ta juba lapsest saati on oppinud tegema olgedest ja heintest igasugusi asju. alates korvidest, kybaratest kuni joulueheteni. ta naitas kahte lyhifilmi ka oma kodukylast ja erinevatest oleasjadest. meile optas ta lihtsamaid punumistehnikaid. ma sain hakkama isegi seitsme heinaga punumisega. lopuks palus tal tibu tal minu punutud asjadest midagi kokku teha. siis ta vottis oma tehtud keerukama asja ja installeeris yhe aparaadi abil mu tehtud vargid sinna peale ja lopuks tuli sellest valja kuuse ehe. vot nii. tibu ise punus ainult kolmega, tehes seal juures freestyle. vaga andekas. yldiselt teda vaga ei koitnud see heinaasi, ta joi olut ja ajas juttu, aga mulle meeldis see vaga. mina olut ei joonud, aga selle eest soin vast ara 10 voileiba. heheheeee. vaga viisakas tydruk, et soob kylas kohu pungil tais.
tibori ema saatis meile kylmuatud mingi oa segu ja ka retsepti kuidas sellest suppi teha. vaga hea tuli ja sestap jagan seda ka teiega. Lase vesi keema ja pane sinna puhastatud ja loigatud tyrgioad, poolitatud puhastatud paprika, tomat ja tilli. keeda pehmeks ja siis lisa jargnev segu: paar lusikatait olis praetud jahu (voib ka niisama veega segada, kui oli ei taha panna), mis tuleb segada hapukoore ja piimaga. Lisa see keevasse suppi ja sega hoolega. Lase uuesti keema ja siis pressi supi sisse paar kyyslaugukyynt ja lisa soola ja pipart. Vaga haa supp tuleb. Mul onnestus ainult seda hirmus suur pajatais moodustada, nii et soome juba kolmandat paeva oasuppi.
olen praegu yapis, aga kohe lopetan oma tegevuse siin ja lahen koju. ja siis ohtul lahen valja koos kardi ja tema Hiinast tulnud sobraga. Ja veel mingid inimesed, keda ma ei tunne. Nii, et tana avaneb jalle voimalus tutvuda uute ja huvitavate inimestega. Akki tibu tuleb koos meiega, aga ma tapselt ei tea, sest ta peab oosel budapesti soitma yhele konverentsile.

fluffy

okei, nyyd ka paksukesest :)
yleeile sai fluffy endale siis uue kodu. suur uhke akvaarium. taitsime selle spetsiaalsete puulaastudega ja ehitasime tibuga sinna papist majakese ka, kuhu fluffy saab varjuda. seal on kaks ust ja ta roomuga kaib yhest sisse ja teisest valja. algul istus ta seal kogu aeg, sest ta kartis uut kodu, mis oli labipaistev ja suur.
eile ohtul tegime fluffyle porandale mangumaa, kus ta sai ringi joosta, peitust mangida ja yle tokete hypata. talle jumala meeldis. lasi nii kiireid ringe, et yhele korralikule vormeli soitjale oleks ka silmad ette teinud. lisaks sibamisele hyppab ta ylinaljakalt.hihiih...
varsti hakkab fluffy juba oma paksukese nime ka ara teenima, sest ta soob kohutavalt palju ja kosub kogu aeg. motlesime, et voib olla peaksime talle vahem syya andma, sest praegu on nii, et rohtu on tal kogu aeg ja siis igayks annab talle midagi ilma teadmata , kas ta juba soi voi ei. nii et nyyd hakkab ta hommikuti teri ja kaerahelbeid saama ja ohtul saab siis kapsast ja porgandit. talle hullult meeldib arbuus, voib olla saab vahel seda ka. praegu veel on rumeenia kohalikke arbuuse saada soodsa hinnaga, aga ainuke halb asi on see, et nendele peab turule jarele minema. Aga kuna ma ise olen ka suuremat sorti arbuusisober, siis ma ei pea paljuks viiekilost kera koju vedada. eelmine laupaev just tegin seda. ja soin ise koik ara, sest keegi teine ei tahtnud. lollliiiiiiiiiiiiiiiiiiiid!!!!!!!!! nad ei tea, mis hea. fluffy teab, talle andsin ka nats :))

yhistransport

ei saa ikka nendest transpordi vahendites yle ega ymber. tana loksusin linna yhes vanas trollis, mille puuistmed on nii kovad, ega parast on pepu selle kujuga...trammid on siin ka naljakad. naevad valja nagu 60ndate v 70ndate manguasjad. sellised plekist ja kandilised ja varvitud punaseks, siniseks ja kollaseks. ikkagi rahvusvarvid on ausees ka trammidel. lisaks ohtratele lippudele on vahel ka tanavasillutis, pargipink ja laste manguvaljak seda varvi. eelmise supernatsistist linnapea ajal olid isegi prygikastid lipuvarvidega ehitud, nii et pole imestada, et sellist varvi trammid ringi vuravad. aga need trammid teevad kohutavat larmi. ma olen paar korda soitnud nendega, oudus kuubis. hea, et ma oma koju saan bussi voi trolliga. suht palju voimalusi on, mingi 7 elukat laheb minu kodu poole ja 1 laheb isegi otse maja ette. vot nii. aga siin on lahedaid uusi busse ka. seukseid, kus tadi ytleb, et mis peatus on jargmine ja mis on madalapohjaga ja soojad ja valgustatud. ah ega need bussid ainukesed suured kontrastid pole siin rumeenias, siin ikka neid jatkub.

net on kodust kadunud

olen praegu netikohvikus, sest meil kodus pole juba nadal aega netti. ei tea mis jama on, sest see mees, kes meile seda pakkus, on kadunud nagu vits vette. mingi kahtlane vark vist, aga meil suva, me pole midagi maksnud ja meil pole lepingut ka. nii et kui see mees valja ei ilmu,siis vahetame teenuse pakkujat ja oleme onnelikud, et saime paar nadalat tasuta netti.
pole nii kaua kirjutanud, et ei teagi millest alustada. eelmine nadalavahetus tundub sobiv. nimelt laupaeval kaisin kardiga koos etnograafia muuseumis. see polegi paris muuseum, see selline suur park, kuhu on veetud kohale vanad majad ja kirik ka. nii, et on voimalik tutvuda paarsada aastat tagasi eksisteerinud kohaliku kylaeluoluga. paris lahe oli. sissepaas oli ainult 9 krooni (sest me teesklesime yliopilasi, kellel on rahakott koju jaanud koos dokumentidega...hiiihhhiii) ning selle eest sai sattuda hoopis teise maailma. kui muidu on igal pool hasti palju inimesi ja larmi ja autosid, siis see paik oli vaikne ja inimestest tyhi. seega nautisime ilusat sooja ilma ja jalutuskaiku vanaaegses kylakeses. lahked tootajad lasid meid osadesse majadesse ka ja vastasid meie igasugustele kysimustele. keset seda kyla oli kirik ka. see oli vaga lahe. ma pole puust oigeusu kirikus kunagi kainud. samasuguses pyhakute maalingud nagu kivikirikus olid ka selle puust seintele tehtud. vaga huvitav.
laupaeva ohtul tuli meil tibuga mote, et votame endale kodulooma. hamstri naiteks. pyhapaeval olid kahjuks koik loomapoed kinni ja turult ka loomi ei leidnud. siin clujis vist on teemapaevadega turud ja see paev oli juurvilja oma. sest oradeas pidid pyhapaeviti olema selline turg, kus leiad koike hobusest autoni ja kapsast kaabuni. vot nii. siin on muidugi alalised turud ka, kus on kogu aeg riideid ja sooki, aga loomi polnud kusagil. kesklinna turul yhel letil leidsime karbi koos sulega ja hulga kakat. jarelikult olid loomad olnud, aga vist pole kl 13 koige parem aeg turgu minna. siin ikka tuleb kl 8 hommikul minna, siis saab koike. kuigi kastaneid oli veel turul. ma pole elu sees rostitud kastaneid soonud, kuid kardi abikaasa marius ostis neid ja rostis. vaga ponev. nemad koorivad ja soovad neid nagu magusa asjana voi panevad koogi sisse. meie kardiga peame aga ikka koike omamoodi tegema. loikasime koorimata kastani pooleks, raputasime soola peale ja koukisime lusikaga siis sisu valja. hehheee. nagu lokkekartul. maitses ka nats kartuli moodi.
aga esmaspaeval tehti loomapood lahti ja nyyd meil on kodus meie uus sober- merisea poiss Fluffy (paksuke). ta pole veel paksuke, aga kui me palju rohtu, porgandit ja kaerahelbeid talle anname, siis akki laheb. nime osas vaidlusi polnud, sest kui me pakkusime omapoolsed nimed valja, siis millegiparast molemal oli yks ja sama variant fluffy. hihiihii. tellisime ka klaasist elupaiga talle. 70 korda 40 cm akvaarium, suht suur. aga tal ruumi vaja. esmaspaeval saame katte. praegu peab ta pappkastis elama. tal on seal papist telk ka, mille all tal hullult meeldib olla. telk on aga vaike ja pepu on tal kogu aeg sealt valjas ja ta naeb nii naljakas seal all olles valja. hihiih..muidu on ta armas ja ta ei haise ka. aga ta kardab koike, vast vajab harjumiseks aega...vot seuksed lood.
eile kaisin korterikaaslase annaga valjas. tema poika, lazo, kes ka meiega elab, tootab yhes baaris ja kaisime seal natuke olutamas. seal oli igast muid sopru ka. ainult tibu ei olnud, sest tibu on praegu timisoaras (6 tunni rongisoidu kaugusel asuv linn) yhel seminaril...mingi yheni olime seal baaris, siis kaisime soomas ja koju pohku. kuigi kaua ei olnud valjas, siis selle eest oli vaga tore. praegu on meil kaks sopra kylas oradeast. nad on kaugoppes siin clujis ja oobivad meie juures. andsin neile oma voodi ja magasin anna ja lazo toas. tana teeme koos syya ja vaatame filme. tore see kommuuni elu. igav ei hakka.
mu rumeenia keele ops on haige ja too offices hakkab jargmine nadal, nii et eelmine nadal oli nats vabam. kuigi viimased paevad olen tegelenud artikli kirjutamisega, sest mu magistritoo valiti yhte kogumikku ja ma kirjutasin sellest kokku votva artikli. vot nii. see saab olema mu kolmas publikatsioon. vaga lahe. ma tapselt veel ei tea oma toost offices, aga tean, et hakkan aitama labi viia inglise keele kursusi lastele ja koordineerima noorsoovahetuste asju. see annab voimaluse ringi reisida ka nats. nt tyrgi tunduks lahe koht kyll, kuhu novembris suve pikendama minna. aga eks nais, mis mu ylesanded on. hoian teid ikka kursis ja ootan teie kommentaare, kirju ja joonistusi. kalli.

soe ilm ja kreejapähklid

siin on ilm nii soe. täna oli pikavarrukatega asi seljas ja nii palav oli. päike küttis nii et vähe ei ole. ikkagi vahe, et rumeenia on lõuna pool, on tunnetatav. oktoobri alguses eestis ikka päikest võtta ei saa. täna istusin 15 min rõdul päikese käis ja ennäe kõhule tuli õrn päevitustriip.
nädalavahetusel seal šunkuiušis ringi kolades, leidsin ühe puu, mille all oli hulgaliselt helepruune munajaid asju. lähemale minnes selgus, et need on pähklid. ja ei suutnud mina oma õnne uskuda, kui pähkli purustasin ja avastasin, et see on kreekapähklipuu. ma ei tea miks, kuid millegipärast tegi see avastus mind väga õnnelikuks. korjasin pähkleid endale taskutesse ja nüüd nosin neid. nii tore.

nädalavahetus

nädalavahetusel käisime kohas nimega Šunkuiuš. Mulle tegi see nimi natsa nalja, kuid koht ise oli väga lahe. See asub 100 km Clujist eemal ja sinna saab maailma õudsama rongiga. Rong sõidab sinna 3 tundi ja peatub igas väikses külas. See eest pileti hind on muidugi väike, kõigest 3o ja natsa peale krooni. Seal toimus mingi seminar ning kuna Tibori organisatsioon orgunnis seda, siis saime me sellest osa võtta (mina muidugi töögruppidest osa ei võtnud, sest töökeeleks oli ungari keel. see eest tsillisin niisama ja nautisin loodust ja lugesin raamatut) ning tasuta seal ööbida ja süüa. Looduslikult on see hästi lahe koht. Sellised kaljused mäed, kus saab ronimist harrastada ja ilus jõgi ja metsad jne. Meie kohe köitega ronima ei hakanud, kõigest laskusime omal jalgadel mööda kitsukest ja järsku rada alla orgu. Lisaks külastasime veel koobast, kus koopainimesed omal ajal elasid. Koopas oli väga külm ja rõske, muidu aga igati kobe koobas. Pühapäeva hommikul tulime varakult tagasi Cluj, sest Tibori vanemad pidid meile külla tulema. Tibori emal oli sünnipäev ja me tahtsime kingi osta ja miskit sööki teha ka. Seepärast tulime varakult tulema ja ülejäänud grupp jäi sinna.
Õhtuks saime siis ettevalmistustega valmis ja vanemad tulidki. Neil oli suur laadung hoidised kaasas. Nii tore. Mulle meeldivad Tibori ema hoidised, igasugused juurviljad erineval viisil purki pandud. Siis sõime koos ja seejärel läksid nad tagasi oradeasse. Meie aga vaatasime filmi ja jäime poole peal magama, sest suur väsimus oli peal.