Piima sees

Viimasel ajal on igal pool suur udu, elaks nagu piima sees. Eile näiteks tulin sellise bussiga koju, mis peatab kaugemal (nimelt muidu sõidan bussiga, mis peatab mu maja ees) ja ma pidin kõndima teatud maa koduni. Isver susver, mitte midagi ei näinud. Sel teelõigul käivad ka veel teetööd nii, et jalgealune oli konarlik ja nähtavus null. Lahe. Nende teetöödega on asi vist nii, et kui siin on võimalik seda teha märtsist detsemrini, siis teevad nad seda viis korda aeglasemalt. Sellel väiksel lõigil käib remont suve algusest, kuid ikka pole valmis. Kuid nende töö stiili juures pole ka imestada, seitse teevad suitsu ja vahivad, kuidas üks töötab. Algul mõtlesin, et äkki on neil tööpaus ja muidu ikka teevad kõik tööd. Nüüdseks aga olen aru saanud, et nende töötegemine ongi üks suur paus hommikust õhtuni.
Aga uduga seoses see, et kui nii jätkub, siis ei saa ma homsest ilutulestikku näha. Homme on nimelt suur tähtis püha, rumeenlaste iseseisvuspäev. Aastal 1918 suur kuningas, kes iganes, võitis Transilvaania ungarlaste käest ning liitis selle ülejäänud Rumeeniaga. Nii, et suur ja tähtis püha. Kuid õitsva kapitalismi tingimustes eraettevõtted töötavad täiega. Näiteks on mul hambaoperatsioon homme kell 19.30. Nii, et pole see nii püha midagi, kui on võimalus raha teenida.
Vägivalla vastase kampaania raames avati täna fotonäitus ühes suht populaarses baaris. Omanik tuli välja väga laheda ideega, et panna fotod läbipaistva kaitse all põrandale otse esimesse koridor, kustkaudu baari sisse saab. Väga lahe mõte. Kuigi inimesed kartsid neile peale astuda, siis köitis see nende tähelepanu palju rohkem kui mõni pilt seinal seda oleks teinud. Lisaks ühes ruumis näidati ka minu ja Anna tehtud presentatsiooni. Nii äge. Ja kõik kiitsid, et lahe presentatsioon ja good job jne. Selline hea tunne tuli sisse. Ainuke häiriv asi oli suitsuhais, millega ma enam üldse harjunud pole. Nii ammu pole suitsuses kohas käinud. Kohe fuika.
Okei, meil on külaline, mingi Tibu sõps ja töökaaslane. Tegin neile just süüa ja sain kiita oma kokaoskuste poolest. Nüüd vast hakkame filmi vaatama ja siis nad lähevad öise rongiga Oradeasse. Mina jään aga siia.

vilede ja tuledega ELi

Linn, kus ma elan, on justkui pidurüü endal üll tõmmanud ja ootab nüüd tähtsat päeva, 1 jaanuarit, mil Rumeenia liitub Euroopa Liiduga. Kuigi kõik võimalik postid on täisriputatud vaheldumisi Rumeenia ja Euroopa Liidu lippe, siis see värviline virrvarr on vaid väline muutus ning sisuliselt tundub kõik endine olevat. Ja pealegi on osa lippe juba pihta pandud.

multikultuurne ülikool Rumeenia moodi

Paar päeva tagasi vallandati kaks ungari õppejõudu, kes julgesid ülikooli üles panna mõned ungari keelsed sildid rumeenia keelsete kõrvale. A la, et suitsetamine keelatud jne. Kuigi seaduse järgi peaksid sildid kakskeelsed olema, siis nõukogus arvati, et see on omavoliline tegu ning hääletati. Nimelt aga nii, et kes on vallandamise vastu, umbes 100st inimesest tõstsid käed 9, järelikult ülejäänud on poolt, et õppejõud vallandada! Õudus kuubis. Ja see kõik toimub Rumeenia suurimas ja tuntumas ülikoolis, mis kandideerib multikultuurse ülikooli tiitlile ning mille direktor isiklikult on mulle kinnitanud, et nemad püüdlevad ikka selle poole, et kõik eri rahvused ja erinevate keeltega õppesuunad ülikoolis oleks esindatud. Kui õppida saab Babes-Bolyais (BB) rumeenia, ungari, inglise ja ka vist prantsuse keeles, siis asjaajamine ja dokumentatsioon on kõik rumeenia keeles. Tiboril on näiteks enamus õppekavast ungari keelne, kuid lõpudiplom ei maini sõnagagi, et õppetöö toimus ungari keeles. Kuidas see küll kõik paistab valguses, et umbes kuu aja pärast ühineb Rumeenia Euroopa Liiduga. Võib olla Brüsselist valgustavad teistsugused valguskiired, sest samal ajal, kui see vallandamise asi toimus, pidas BB esindaja Brüsselis seminari multikultuursusest nende ülikoolis.

nädalavahetus

nädalavahetus algab tavaliselt reede õhtuga, mis mul seekord oli väga eriline. Nimelt kui ma kell 19 kõik oma tegemised ja ungari keele tunni lõpetasin ja peale seda lõpuks koju saabusin, siis ei hakanud ma peoriideid selga sättima või veini maitsma, vaid tegin kange kohvi ja hakkasin presentatsiooni tegema. Olin lubanud, et aitan meie kampaania tiimi hädast välja ja teen uue presentatsiooni, sest vana kadus müstiliselt ära. Ise veel mõtlesin, et ma ikka ei suuda end lisa kohustustest prii hoida. Ainult kevadel tsillisingi siin ringi, no suvi oli reisimise aeg, kuid nüüd olen endal käed jalad jälle igasuguseid kohustusi täis võtnud. See presentatsioon pidi olema umbes 50 saidi, kus on pildid naistest (alates tavalistest kuni koledate vägivalla piltideni) ja slaidid statistikaga. Õnneks on mu korterikaaslane Anna super ning seega istus ta koos minuga kella kolmeni üleval ja aitas mul lahedaid pilte otsida ja fakte rumeenia keelde tõlkida. Lõpuks tuli väga lahe asi välja. Kuigi magada palju ei saanud, siis olin väga rahul.
Laupäeva varahommikul pidin minema Patriri, et teha viimased ettevalmistused 16 päeva kampaaniaks. Voltisime infomaterjale ning tegime muud nipet näpet. Kell 12 avati kampaania Silent witness näitusega. Sellised suured inimsiluetid olid keset tänavat ja nende siluettide peal olid siis tõestisündinud lood, mis on juhtunud naistega, kes tänu vägivallale lähedaste poolt on läinud teise ilma. Need olid väga jubedad lood. Ja siis me jagasime infomaterjale ja kaarte ja valgeid paelu. Kõik see asi kestis neli tundi ja vahe peal hakkas mul nii külm, et pidin minema koju riideid vahetama. Kella neljast läksime oma sõnumit bussidesse levitama. Mina olin ühe tüdruku Bettiga koos bussis nr.30 ja meie tegevus nägi välja nii, et läksime bussi peale, jagasime postkaarte, valgeid paelu, kleepekaid ja muud infot ning paari peatuse järel tulime maha ja ootasime uut bussi ja kordasime sama nii kaua kui materjalid otsas. Vahel nägime ka oma tiimist teisi tüdrukuid meile peatustes lehvitamas, kes sõitsid teistel liinidel ja ootasid oma busse. Üldiselt saime vist kogu linna ära katta, sest peaegu 20 vabatahtlikku osaleb selles kampaanias. Õhtul läksid teised tantsupeole, kuid mina läksin koju, sest Kärt pidi meile külla tulema ja koos tema ja Annaga oli meil plaanis tüdrukute õhtu. Tegime head süüa ja mingeid kokteile ja siis rääkisime juttu. Tore oli. Kärt jäi meile ööseks ja hommikul kohvitasime koos ja Anna lõikas Kärdi juukseid. Päris lahe sonks tuli. Anna on mul ka lõiganud. Tal tuleb see päris hästi välja. Kärt oli kõige selle üritusega nii rahul ja kommenteeris, et meil siin kohe full service. Hea toit, jook, seltskond koos öömaja hommikusöögi ja juukselõikusega. Ütles, et tuleb teinekordki. Tema kui kunagine usin Mait Miljan õpilane teadis isa tsiteerida, et pole midagi paremat kui rahulolev klient. Hehee. Peale selle arvas ta veel, et peab oma pesumaja teenust ka arendama, et muidu see käib alla ja ma ei tahagi seal enam pesu pesemas käia.
Peale seda kui Kärt lõunapaiku ära läks meie juurest, sõime me Annaga kõhud täis ja keerasime tuttu. Nii hea uni oli, kohe kosutav, sest ma olin vähe maganud eelmised ööd. Ning pühapäeva õhtu veetsin teste tehes ja eksamiks valmistudes. Mingi peale 23 uli Tibor ootamatult koju, kuigi enne oli ta helistanud, et jõuab alles homme. Vaat kus jobu. Seetõttu polnud meil midagi süüa talle anda ja köök oli ka super sassis. Oma viga, et seukest pulli teeb. Aga pole hullu, ta sõi saia ja unagri pekki ja tsillipipart ja jutustas meile oma hullu sündmusi Serbias käigust. See kõik kõlas nii uskumatult nagu oleks 10 filmi ühte pandud ja hull action sellest vändatud. Juhtumised algasid umbes sellest, kui Serbia piiril rong äkki peatus ja neile öeldi, et palun astuge maha, sest vedurit enam pole ja uus saadetakse ülehomme. Siis õnnestus neil saada mingi auto, mis oli umbes nagu Trabant ja mille nad pidid natuke tükkideks võtma, et viiekesi koos kohvrite ja gaasiballooniga ära mahtuda. Autojuht oli hulljulge algaja, kes peale kahe õlu ära joomist igasuguseid manöövreid tegi. Head, et nad eluga pääsesid. Tagasi tulles aga juhtusid nende kõrvalvagunis rongis salakubavedajad olema, kes peaaegu politseile vahele jäid ja kes arvasid, et Tibor ja teised nende peale kitusid. Need salakauba vedajad tegutsesid nii, et kruvikeerajaga kruvisid rongis osad kohad lahti ja toppisid kaupa täis ja siis panid osad tagasi. Politsei on aga trikkidest teadlik ja käib pileteid kontrollima kruvikeeraja näpus. Õnneks või õnnetuseks kruvis ta aga vale koha lahti ja asju ei avastatud. See oli Serbia Ungari rong ja peale piiri võtsid tüübid kauba välja, pakkisid mustadesse kilekottidesse ja loopisid rongist välja. Esimeses linnas läksid nad rongist maha, kõik eri suundadesse. Vot selline töö neil.
Oeh, lõpetan nüüd kirjutamise, sest pean testiks valmistuma. Hommikul polnud aega, sest käisin hambaarsi juures, rumeenia keeles ja oma organisatsioonis. Muidu oleks praegu ungari keel, aga see jäi ära, sest Kärdil kehv olla. Mulle sobis see korraldus hästi, sest sain varem tulema ja saan teste teha, sest homme pean testiraamatud tagasi viima.

neljapäev

meie teisipäevane külalisteõhtu läks väga kenasti. kui meie kärdi ja zhang boga peale hiina keele tundi meie poole jõudsime, siis anna ja tibor olid sulgunud kööki ja käskisid meil toas oodata. noh vaatasime üle fluffy uue elamise. tal nüüd uhke kahekorruseline elamu ja keeruga toru mängimiseks...vat kus elu - tahan hüppan teisele korrusele pikutama, tahan närin esimesel korrusel kapsast, tahan peidan ennast torusse või torman ringi nagu hull... okei, vaatasime fluffy üle ja olime niisama, kuid anna ja tibor ikka ei tulnud köögist välja. pealegi konfiskeerisid nad meie toodud krõpsu ja popkorni pakid ka ära. meie olime aga näljased ja kannatamatud ning suutsime juba närviliseks minna, kui äkki imeväel hakkas köögist tuppa maitsvaid snäkke tulema. tibu ja anna olid valmistanud tikusuupisteid, siis singirulle kodujuustu täidisega pluss veel muid snäkke ja kokteile. kõik oli superilusti serveeritud ja väga maitsev. lisaks oli veel ka pearoog. mingi kartuliroog, mis oli nagu supp, aga ei olnud ka. Seuke vürtsikas ja nämma. Lõpuks oli kõht nii täis, et ei viitsinud midagi suurt teha, kui külitada ja juttu ajada. Mingeid filmikesi vaatasime ka. Cluj kohta. Kui ma ei unusta, siis kirjutan need Cd-le ja toon kaasa, siis näete ka, millises linnas ma elan.
Täna käisin Kärdi juures pesu pesemas. Mul kodus pesumasinat pole, kuid käsitsi ka kõike ei viitsi pesta. Kergem on kott selga ajada ja Kärdi poole minna. Tagasi tulla on raske, sest pesu on märg ja Kärt elab nüüd kaugel. Pean kahe bussiga sõitma ja siis ronima mõnest mäest üles või alla vastavalt, kas siis lähen või tulen. Aga pole hullu. Täna näiteks viskas Marius (Kärdi abikaasa) mind bussipeatusesse ära. Ning pealegi on see maailma parim pesula. Lisaks heale seltskonnale ja pesupulbrile saab ka kohvi, teed, võileibu ning piiramatult tasuta netti. Täna läks eriti hästi, pakuti ka püreesuppi ja peedisalatit. Siin eriti peeti saadaval pole ja kui poes on, siis on see imporditud kuskilt kaugelt ja maitse üldse nagu peet. Aga Mariuse vanematel kasvab peet põllul, seega nende juures saab vahel hääd peeti. Eestis ma ei saanudki aru, kui väga mulle tegelt peedisalat meeldib, sest siis oli see kogu aeg vajadusel võtta. No ja musta leiva probleemi ma ei hakka üldse käsitlemagi.
Tibor läks eile õhtul Timisoarasse, kus on Serbia saatkond ja nüüd on ta juba Serbias. Tagasi tuleb esmaspäeval. Nii, et äkki täna õhtul saan ma õppida. Kuigi mu korterikaaslastel on külaline ja nad natuke õlletavad, siis ma vist teen ikka teste. Pealegi ei tohi ma õlut juua. Oma hamba pärast. See ikka pole veel korras. Loodan, et enne Eestisse tulekut saab korda. Seal mingi suurem jama. Kuid sain juba oma kindlustusorganisatsioonilt positiivse vastuse, et nad katavad mu ravikulud. Lugesin oma kindlustuslepingut ja tuleb välja, et nad katavad ka muid kulusid. Näiteks võin endale soetada kuni 300 eur maksvad prillid. Heh, siin saab päris head sellise raha eest.
Ülehomme algab 16 päevane kampaania, mis on suunatud naiste vägivalla vastu. Nii, et homme on viimane koosolek ja siis algab asi pihta. Laupäeval on avaüritus. Mina olen tehnikatiimis. Hehehee. Ja vist ka Human Integrity Messenger. See tähendab seda, et sõidame bussides ringi ja jagame valgeid paelu (inimõiguste kaitse sümbol) ning infomaterjale. Lisaks pean orgunimma filmiõhtu. Aga eks kõigest täpsemalt annan ülevaate siis, kui asjad on toimunud. Ja Türki ma ei lähe. Yap leidis mingid muud inimesed. Mul suht hea meel, sest mul siin väga palju teha veel. Ja lisaks pean neid teste tegema. Sest muidu....Ok, lähengi nüüd. Kalli kõigile ja ootan kommentaare, kirju ja joonistusi.

teisipaev

olen praegu kontoris ja motlesin, et kirjutan natuke. kodus kogu aeg midagi muud teha ja nii ei saagi miskit yles margitud. kaisin tana hambaarstil, panid mingit rohtu ja neljapaeval pean tagasi minema. loodan, et sellega saab koik korda. vahemalt see ei valuta enam.
praegu on eriti kiireks mul see elu lainud. peale keeletundide on nyyd yapis asju teha, see vagivalla vastane kampaania on algamas ning lisaks pean veel testiks valmistuma. pluss veel kodune ja social life. tana naiteks on meie kokaklubi meie pool. tibu otsustas ka kaasa lyya ja tema kokkab tana. lahe.
motleks vaid, ainult 3 nadalat jaanud ja siis ma tulen eestisse. plaan on minna 10dets budapesti koos k'rdiga ja olla seal poolteist paeva ja siis mina lahen lennukile ja tema tagasi cluj. hea plaan ju. vaataks linna ja naudiks elu. voib olla pean veel minema tyrki enne seda. ma eriti ei taha minna, sest see on nii lahedal mu eesti reisile, et ei tea, kas jouan. et kui mingi viperus peaks olema, siis akki ei joua lennukile. seetottu vaatan, et akki keegi teine saab minna. seal mingi seminar ja ma peaks yap esindama. tasuta tyrki oleks lahe kyll, kuid see on maailma ebasobivaim aeg. lisaks mul siin palju asju veel ara teha, enne kui eestisse tulen. ma loodan, et tuleval aastal tuleb veel moni voimalus ja siis ma saan minna. aga eks nais. hoian teid kursis. kui ma tyrki ei lahe, siis jargmine nadalavahetus lahen Abrudi. See asub Rumeenias, aga Clujist kaugemal ja Yap avab seal yhte noortekeskust. Lisak on veel yks jazzfestival, mille ettevalmistamisel pean kaasa looma ja seal ka osalema. kiire, kiire :)

lahe november

nii mõnus soe ilm on praegu... just oli rõdul päikse käes. kõigest maika väel, sest ilm on nii soe.
nüüd hakkan inglise keele teste harjutama ja õhtul lähen kärdi juurde pelmeene tegema.

nädalavahetus Oradeas ja hambavalu

laupäeva hommikul tõusin üles kell 6, et jõuda rongile. Saime Zhang Boga rongijaamas kokku ja sõitsime koos Oradeasse. Loomulikult ostsime me pileti, sest ega mingid välismaalased siis rongi peal hääletada ei saa. Tibu ootas meid Oradeas rongijaamas ja siis läksime koos linna peale. Bo (eesnimi on Bo, aga kui hiinlastel eesnimi on ühe kuni nelja silbiline, siis ei öelda ainult eesnime, vaid perekonnanimi ka) pole kunagi Oradeas käinud ja ta oli väga rõõmus, et Tibor ta külla kutsus. Käisime muuseumis ja linnapeal ja pargis jne. Ilm oli ilus päikseline ja päris tore oli. Siis läksime Tibu koju ja puhkasime natsa, vaatasime ühte filmi. Tibu ema tegi sellel ajal süüa. Ja siis lõpuks me sõime igasugust nämmat asja - õiget kanasuppi, paprika kastmes hautatud liha kartulipudruga ja kooki kah. Tal oli veel värskeid kapsarulle ka tehtud, aga neid sõime õhtul, sest kõht sai liiga täis. Enne sööki filmi kõrvale sõime me supisisu. Siin tehakse suppi nii, et keedetakse kana ja juurviljad ja siis võetakse nad leemest välja ja serveeritakse eraldi. Leemele lisatakse kas natuke nuudleid või siis munajahusegu. Need on nagu klimbid, aga hästi õhulised. Nagu oleks röstsai ülimaitsva leeme sees. Ei oskagi kohe kirjeldada, aga kui mulle eestis klimbid ei meeldinud, siis need asjandused on küll hääd. Ühesõnaga sõime palju ja hääd värki. Siis läksime tagasi linna, kindlusesse. Peale seda jalutasime õhtustes tuledes linnas ja külastasime erinevaid baare ja kohvikuid. Ühes kohas hakkasime paberist asju voltima ja kuna Bo oskab lahedat origamit teha, siis ettekandja läks nii vaimustusse, et küsis kas ta võib need asjad koju pojale viia. Lisaks tõi ta meile veel paberit juurde, et me veel teeksime. Kuigi Bo tegi lahedaid luiki, konni, roose jne, siis köitis alguses ettekandja tähelepanu minu laev. Lisaks tegin veel soolatoosi ja varese. Tavaline taks, minu voltimise klassika. Hehee. Koju läksime umbes ühe paiku. Sõime ära suure hulga kapsarulle värske hapukoore ja leivaga (loe saiaga). Eestis poleks selline kombinatsioon pähegi tulnud, aga siin maitses hea. Ja siis keerasime tuttu.
Pühapäeva hommik algas spasse minekuga. Tibu isa oli meile hommikusöögilaua katnud ja siis üks Tibu sõber tuli meile järgi ja läksime spasse. Spad asuvad linnast väljas kohsa nimega Baile Felix. Linnas sees on ka, kuid väljas on suured ja lahedad kompleksid. Kahjuks olid need kõik inimesi pungil täis ja meid ei lastud sisse. Siis sõitsime linna tagasi ja läksime ühe hotelli spasse. See selline väike. Üks sooja mineraalveega bassein asub õues ja sees on dussiruumid. Mis siis, et mingi fancy koht pole, aga 27 krooni eest on seda küll ja küll. Lahe on olla üle 30kraadises soojas vees, kui õues on suht külm ja sajab vihma. Vees on kehal soe, aga vahepeal peab pea ka vee all hoidma, sest muidu nina külmub ära. Meiega oli veel palju Tibori sõpru, nii et me mängisime lendavat taldrikut ja tegime muud pulli. Kui mul möllamisest isu täis sai, siis lihtsalt ujusin või ulpisin. Sügavaim koht basseinis on 2,5 m ja madalaim mingi 1m ja nats veel. Nii, et saab varieerida. Peale seda kõike olime nii vässad, et läksime koju sööma ja puhkama. Õhtul läks Bo rongile, kuid meie Tibuga jäime veel Oradeasse. Tibu ema küpsetas talle veel kooki kaasa ja pani paar purki hoidist ka. Bol oli vast veits piinlik, aga Tibu ema ütles, et peab võtma, sest see on tänutäheks. Nad olid nii vaimustuses, et üks väike hiinlane oskab rumeenia ja ungari keelt. Aga Bo on sõbralik ja tore, nii ma ei imestagi, et Tibu perele ta väga meeldis.
Esmaspäeval käisime niisama linnas ja õhtul mängisime sõpradega laua mängu ja teisipäeval ehk siis eile tulime tagasi Cluj. Koos Annaga ja Anna isa autoga. Auto katusel oli Anna voodi, mis oleks äärepealt ära lennanud, nii et pidime aeglaselt sõitma. Nii ei jõudnudki ma oma hiina keele tundi. Kahju. Kuid mu hammas hakkas valutama ja suuremat õppurit minust poleks tulnudki. Õhtul vaatasime filme, sest midagi muud ma teha ei saanud.
Täna orgunnis Tibu mulle hambaarsti aja. Läksin sinna (teises linna otsas) ja siis doktor vaatas mind ja saatis pilti tegema. Õnneks oli Tibu õde ka seal, sest ta oli just enne mind toolis olnud ja siis ta tuli koos minuga röntgenisse, mida asus kesklinnas. Sain pildi kätte ja läksin tagasi sinna. Kahjuks minu doktor Monica oli juba lahkunud, kuid õde saatis mu kuhugi ukse taha ja käskis oodata. Pean mainima, et kõik olid ülilahked ja rääksid minuga inglise keeles. Mõne aja pärast kutsuti mind sisse. Siis tädi vaatas, puuris augu lahti, loputas mingi asjaga ja käskis koju minna. Ja endale Monica juurde aeg panna. Väga huvitav oli see, et kui pildi tegemine oli 45 kr, siis puurimine ja see värk, selle eest ei tahetud midagi. Mäletan, et Tartus Maxillas oli esimene visiit 125 kr, kuigi midagi ei tehtud, vaid ainult vaadati. Vot seuksed lood. Praeguse asja juures on paha see, et auk on lahtine ja sinna ei tohi sööki sisse ajada. Nii, et söön vedelaid ja püreestatud asju. Plussiks on aga see, et valu läks ära. Ja paistetus ka.
Pärast hambaarsti läksin raamatukokku. Mõtlesin, et saan trahvi, sest raamat kaks päeva üle, kuigi ma kirjutasin neile vabandava kirja, et tervislikel põhjustel ei saanud raamatut ära tuua. Adminni neiu oli superlahke ja ütles, et pole hullu ja et ta juba kirjutas mulle meili vastu ja pikendas mu raamatu tähtaega. Ja ennäe koju tulles leidsingi eest kirja, kus sooviti mulle head paranemist ning pikendati mu tähtaega. Super. Kui vahepeal võib siin Rumeenias baaridaam või poemüüja sind oma saamatu ja ebaprofessionaalse, kohati ka ebaviisaka teenindusega välja vihastada, siis täna tundus mulle, et hambaarstil käik ja muu asjaajamine on lust ja lillepidu. Kuid tegelikult on see illusioon, sest hambaarst on era ning raamatukogu on British Councili oma ning seega on need täiesti teistsugused asutused kui muidu võid kohata. Aga siiski hea tunne pärast kõike seda. Ilm on kah suht soe. Nati märg ja niiske, kuid soe. Mütse, kindaid ja salli pole vaja veel. Lõpetuseks kalli kalli ja ootan teie kirju, joonistusi ja kommentaare.

natuke värvi ka

mõtlesin, et panen üles ühe pildi meie söögikultuuriklubi kohtumisest eelmisel nädalal. see on Zhang Bo juures, kus peale meie tavalise neliku oli ka üks jaapanlastest paar ning üks tüdruk ungarist. siis te näete ka, mis tüübid need on, kellega ma siin läbi käin :)

neljapäev õhtul kodus

no tere kallikesed. mõlesin, et kirjutan natuke blogi. täna on üle pika aja üks õhtu, kus ma olen rahulikult kodus. ilm on vihmane (kuid soe) ja ma ei viitsi midagi teha. tibor ja anna läksid oradeasse ja ma jäin siia. Lazo on ka Clujis, aga ta on tööl. Ta töötab ühes baaris baarmenina. Koolis käib ka, kuid kõrvalt töötab, et raha teenida. Muidugi eriti palju selle tööga ei teeni. Kuus saab mingi 100 eurot ja kolmel õhtul/ööl käib tööl. Nii, et eriti roosilised need väljavaated siin ei ole baaris töötades. Okei see selleks. Aga päris üksi ma kodus siiski ei ole. Mingi Lazo sõber ööbib täna meie pool ka. Ja paksuke on ka kodus. Kuigi vahel on hea ka rahulikult kodus olla, sest muidu käib meil siin kogu aeg mingi tormiline kommuuni elu - ühised söögitegemised, filmivaatamised ja vahel ka veiniõhtud.
Eile ööbisin aga Kärdi juures. Meie iganädalane kokkusaamine hiina ja ungarikeele õpetajatega toimus seekord Kärdi juures, sest ta hiljuti kolis uude kohta ja huvilised tahtsid näha. Peale selle oli ka Kärdi kord kokata. Kui mina esimesel korral tegin mulgiputru, siis Zhang Bo üllatas meid eelmine nädal kalakapsa supiga, magushapu kapsaga (kapsas praetud kiivi ja tomatiga...väga häää) ning seasüdame ja juurvilja roaga. Kärt tegi aga ülimaitsvat hernesuppi koos suitsusingi ja kruupidega ning koos panime veel küüslauguürdi juustusaiad ahju ja valmistasime suure potitäie hõõgveini. Kõik jäid väga rahule. Seoses aga asjaoluga, et Kärt kolis oma kesklinna pesapaigast kaugemale, siis tundus mulle õhtune kojuminek väga kauge ja ma otsustasin ööseks sinna jääda. Olin seda võimalust juba enne natuke kaalunud ning seetõttu oli mul puhas pesu ja hambahari kaasas. Tibor käis ka korra seal, kuid ta hakkas jonnima ja läks koju. Tibor on üks suur jonnipunn, kui tema oma tahtmist ei saa, siis tema enam teistega ei mängi. Kahjuks võin ma ka väga kõva kivi olla ja ta jonn minuga läbi ei lähe. heheee. täna kui ma koju tulin, siis olime muidugi jälle sõbrad edasi ja ta isegi tegi mulle taldrikutäie kuumi võileibu ja downloadis mulle paar filmi, mis mulle meeldivad. vot nii. Aga ise oli ta väga rahul, et ta suudab ühe hetkega toa paksu pahandust täis ajada ja siis kõik minu kaela püüda veeretada. Tal on ka kõrgem pilotaaž demagoogias, kuid hehee...minuga need asjad läbi ei lähe. Kuid vahel siiski, sest ta on tõesti hea selles. Meenutab mulle tihti mu kallist venda mõned aastad tagasi. Kodune tunne:)
Praegu mu oma organisatsioonis on vaikne periood. Mina ei tea, mis nad oma rahadega teinud on, aga nad pole kütte ega telefoniarvet veel ikka ära maksnud ning inimesed pole palka ka saanud. ja ega minu evs raha pole ka minuni jõudnud. pole hullu, ma nälga ei jää, kuid loodan, et nad maksavad kiiremas korras kõik ära. Nii, et yapis ma suurt ei tee. Hoopis Patriris. Mulle meeldib osaleda selles naiste vägivallavastases kampaanias. Huvitav uus valdkond. Olen uurimismeeskonna liige ning aitan programmi juhti offices. Lisaks on siis need igasugused keeleõpingud. Eile paljundasime endale Kärdiga hiina keele õpiku ja tundsime, et oleme väga tublid. Kuigi hiina keel on ikka hiina keel. Ja nüüd lisandus veel kaks korda nädalas ungari keel. Hurraa!!
Lisaks on mul plaan teha 16dets Tallinnas Briti Nõukogus IELTS test ning seega täiendan ka oma inglise keelt. Võtsin raamatukogust hulga teste ja nüüd on plaanis neid harjutama hakata. maksin eksami raha ka ära. 1900 krooni, kuradi kallis. Seepärast tahaks ikka head tulemust saada, et mitte uuesti teha. See, et ma igapäeva kodus inglise keelt räägin ei aita põrmugi mu keeleoskuse paranemisele, sest see keel on miks ungari, eesti, rumeenia, inglise ja meie oma keelest. nii, et hädasti on vaja õppida ja ette valmistada, sest tahan akadeemilist moodulit teha ning vajan head skoori. sest plaan on pärast selle tulemusega kandideerida erinevatesse ülikoolidesse ja õnnestumiseks peab see tulemus ka vääriline olema. Võibolla nädalavahetusel on aega seda kõike teha, aga võibolla ka mitte, sest äkki läheme Zhang Boga koos Oradeasse Tibu juurde. Hoian teid ikka kursis. Kuuke veel jäänud siin olla ja siis Eestisse. Juba nii ootan seda.