nädalavahetus

nädalavahetus algab tavaliselt reede õhtuga, mis mul seekord oli väga eriline. Nimelt kui ma kell 19 kõik oma tegemised ja ungari keele tunni lõpetasin ja peale seda lõpuks koju saabusin, siis ei hakanud ma peoriideid selga sättima või veini maitsma, vaid tegin kange kohvi ja hakkasin presentatsiooni tegema. Olin lubanud, et aitan meie kampaania tiimi hädast välja ja teen uue presentatsiooni, sest vana kadus müstiliselt ära. Ise veel mõtlesin, et ma ikka ei suuda end lisa kohustustest prii hoida. Ainult kevadel tsillisingi siin ringi, no suvi oli reisimise aeg, kuid nüüd olen endal käed jalad jälle igasuguseid kohustusi täis võtnud. See presentatsioon pidi olema umbes 50 saidi, kus on pildid naistest (alates tavalistest kuni koledate vägivalla piltideni) ja slaidid statistikaga. Õnneks on mu korterikaaslane Anna super ning seega istus ta koos minuga kella kolmeni üleval ja aitas mul lahedaid pilte otsida ja fakte rumeenia keelde tõlkida. Lõpuks tuli väga lahe asi välja. Kuigi magada palju ei saanud, siis olin väga rahul.
Laupäeva varahommikul pidin minema Patriri, et teha viimased ettevalmistused 16 päeva kampaaniaks. Voltisime infomaterjale ning tegime muud nipet näpet. Kell 12 avati kampaania Silent witness näitusega. Sellised suured inimsiluetid olid keset tänavat ja nende siluettide peal olid siis tõestisündinud lood, mis on juhtunud naistega, kes tänu vägivallale lähedaste poolt on läinud teise ilma. Need olid väga jubedad lood. Ja siis me jagasime infomaterjale ja kaarte ja valgeid paelu. Kõik see asi kestis neli tundi ja vahe peal hakkas mul nii külm, et pidin minema koju riideid vahetama. Kella neljast läksime oma sõnumit bussidesse levitama. Mina olin ühe tüdruku Bettiga koos bussis nr.30 ja meie tegevus nägi välja nii, et läksime bussi peale, jagasime postkaarte, valgeid paelu, kleepekaid ja muud infot ning paari peatuse järel tulime maha ja ootasime uut bussi ja kordasime sama nii kaua kui materjalid otsas. Vahel nägime ka oma tiimist teisi tüdrukuid meile peatustes lehvitamas, kes sõitsid teistel liinidel ja ootasid oma busse. Üldiselt saime vist kogu linna ära katta, sest peaegu 20 vabatahtlikku osaleb selles kampaanias. Õhtul läksid teised tantsupeole, kuid mina läksin koju, sest Kärt pidi meile külla tulema ja koos tema ja Annaga oli meil plaanis tüdrukute õhtu. Tegime head süüa ja mingeid kokteile ja siis rääkisime juttu. Tore oli. Kärt jäi meile ööseks ja hommikul kohvitasime koos ja Anna lõikas Kärdi juukseid. Päris lahe sonks tuli. Anna on mul ka lõiganud. Tal tuleb see päris hästi välja. Kärt oli kõige selle üritusega nii rahul ja kommenteeris, et meil siin kohe full service. Hea toit, jook, seltskond koos öömaja hommikusöögi ja juukselõikusega. Ütles, et tuleb teinekordki. Tema kui kunagine usin Mait Miljan õpilane teadis isa tsiteerida, et pole midagi paremat kui rahulolev klient. Hehee. Peale selle arvas ta veel, et peab oma pesumaja teenust ka arendama, et muidu see käib alla ja ma ei tahagi seal enam pesu pesemas käia.
Peale seda kui Kärt lõunapaiku ära läks meie juurest, sõime me Annaga kõhud täis ja keerasime tuttu. Nii hea uni oli, kohe kosutav, sest ma olin vähe maganud eelmised ööd. Ning pühapäeva õhtu veetsin teste tehes ja eksamiks valmistudes. Mingi peale 23 uli Tibor ootamatult koju, kuigi enne oli ta helistanud, et jõuab alles homme. Vaat kus jobu. Seetõttu polnud meil midagi süüa talle anda ja köök oli ka super sassis. Oma viga, et seukest pulli teeb. Aga pole hullu, ta sõi saia ja unagri pekki ja tsillipipart ja jutustas meile oma hullu sündmusi Serbias käigust. See kõik kõlas nii uskumatult nagu oleks 10 filmi ühte pandud ja hull action sellest vändatud. Juhtumised algasid umbes sellest, kui Serbia piiril rong äkki peatus ja neile öeldi, et palun astuge maha, sest vedurit enam pole ja uus saadetakse ülehomme. Siis õnnestus neil saada mingi auto, mis oli umbes nagu Trabant ja mille nad pidid natuke tükkideks võtma, et viiekesi koos kohvrite ja gaasiballooniga ära mahtuda. Autojuht oli hulljulge algaja, kes peale kahe õlu ära joomist igasuguseid manöövreid tegi. Head, et nad eluga pääsesid. Tagasi tulles aga juhtusid nende kõrvalvagunis rongis salakubavedajad olema, kes peaaegu politseile vahele jäid ja kes arvasid, et Tibor ja teised nende peale kitusid. Need salakauba vedajad tegutsesid nii, et kruvikeerajaga kruvisid rongis osad kohad lahti ja toppisid kaupa täis ja siis panid osad tagasi. Politsei on aga trikkidest teadlik ja käib pileteid kontrollima kruvikeeraja näpus. Õnneks või õnnetuseks kruvis ta aga vale koha lahti ja asju ei avastatud. See oli Serbia Ungari rong ja peale piiri võtsid tüübid kauba välja, pakkisid mustadesse kilekottidesse ja loopisid rongist välja. Esimeses linnas läksid nad rongist maha, kõik eri suundadesse. Vot selline töö neil.
Oeh, lõpetan nüüd kirjutamise, sest pean testiks valmistuma. Hommikul polnud aega, sest käisin hambaarsi juures, rumeenia keeles ja oma organisatsioonis. Muidu oleks praegu ungari keel, aga see jäi ära, sest Kärdil kehv olla. Mulle sobis see korraldus hästi, sest sain varem tulema ja saan teste teha, sest homme pean testiraamatud tagasi viima.