nädalavahetus Oradeas ja hambavalu

laupäeva hommikul tõusin üles kell 6, et jõuda rongile. Saime Zhang Boga rongijaamas kokku ja sõitsime koos Oradeasse. Loomulikult ostsime me pileti, sest ega mingid välismaalased siis rongi peal hääletada ei saa. Tibu ootas meid Oradeas rongijaamas ja siis läksime koos linna peale. Bo (eesnimi on Bo, aga kui hiinlastel eesnimi on ühe kuni nelja silbiline, siis ei öelda ainult eesnime, vaid perekonnanimi ka) pole kunagi Oradeas käinud ja ta oli väga rõõmus, et Tibor ta külla kutsus. Käisime muuseumis ja linnapeal ja pargis jne. Ilm oli ilus päikseline ja päris tore oli. Siis läksime Tibu koju ja puhkasime natsa, vaatasime ühte filmi. Tibu ema tegi sellel ajal süüa. Ja siis lõpuks me sõime igasugust nämmat asja - õiget kanasuppi, paprika kastmes hautatud liha kartulipudruga ja kooki kah. Tal oli veel värskeid kapsarulle ka tehtud, aga neid sõime õhtul, sest kõht sai liiga täis. Enne sööki filmi kõrvale sõime me supisisu. Siin tehakse suppi nii, et keedetakse kana ja juurviljad ja siis võetakse nad leemest välja ja serveeritakse eraldi. Leemele lisatakse kas natuke nuudleid või siis munajahusegu. Need on nagu klimbid, aga hästi õhulised. Nagu oleks röstsai ülimaitsva leeme sees. Ei oskagi kohe kirjeldada, aga kui mulle eestis klimbid ei meeldinud, siis need asjandused on küll hääd. Ühesõnaga sõime palju ja hääd värki. Siis läksime tagasi linna, kindlusesse. Peale seda jalutasime õhtustes tuledes linnas ja külastasime erinevaid baare ja kohvikuid. Ühes kohas hakkasime paberist asju voltima ja kuna Bo oskab lahedat origamit teha, siis ettekandja läks nii vaimustusse, et küsis kas ta võib need asjad koju pojale viia. Lisaks tõi ta meile veel paberit juurde, et me veel teeksime. Kuigi Bo tegi lahedaid luiki, konni, roose jne, siis köitis alguses ettekandja tähelepanu minu laev. Lisaks tegin veel soolatoosi ja varese. Tavaline taks, minu voltimise klassika. Hehee. Koju läksime umbes ühe paiku. Sõime ära suure hulga kapsarulle värske hapukoore ja leivaga (loe saiaga). Eestis poleks selline kombinatsioon pähegi tulnud, aga siin maitses hea. Ja siis keerasime tuttu.
Pühapäeva hommik algas spasse minekuga. Tibu isa oli meile hommikusöögilaua katnud ja siis üks Tibu sõber tuli meile järgi ja läksime spasse. Spad asuvad linnast väljas kohsa nimega Baile Felix. Linnas sees on ka, kuid väljas on suured ja lahedad kompleksid. Kahjuks olid need kõik inimesi pungil täis ja meid ei lastud sisse. Siis sõitsime linna tagasi ja läksime ühe hotelli spasse. See selline väike. Üks sooja mineraalveega bassein asub õues ja sees on dussiruumid. Mis siis, et mingi fancy koht pole, aga 27 krooni eest on seda küll ja küll. Lahe on olla üle 30kraadises soojas vees, kui õues on suht külm ja sajab vihma. Vees on kehal soe, aga vahepeal peab pea ka vee all hoidma, sest muidu nina külmub ära. Meiega oli veel palju Tibori sõpru, nii et me mängisime lendavat taldrikut ja tegime muud pulli. Kui mul möllamisest isu täis sai, siis lihtsalt ujusin või ulpisin. Sügavaim koht basseinis on 2,5 m ja madalaim mingi 1m ja nats veel. Nii, et saab varieerida. Peale seda kõike olime nii vässad, et läksime koju sööma ja puhkama. Õhtul läks Bo rongile, kuid meie Tibuga jäime veel Oradeasse. Tibu ema küpsetas talle veel kooki kaasa ja pani paar purki hoidist ka. Bol oli vast veits piinlik, aga Tibu ema ütles, et peab võtma, sest see on tänutäheks. Nad olid nii vaimustuses, et üks väike hiinlane oskab rumeenia ja ungari keelt. Aga Bo on sõbralik ja tore, nii ma ei imestagi, et Tibu perele ta väga meeldis.
Esmaspäeval käisime niisama linnas ja õhtul mängisime sõpradega laua mängu ja teisipäeval ehk siis eile tulime tagasi Cluj. Koos Annaga ja Anna isa autoga. Auto katusel oli Anna voodi, mis oleks äärepealt ära lennanud, nii et pidime aeglaselt sõitma. Nii ei jõudnudki ma oma hiina keele tundi. Kahju. Kuid mu hammas hakkas valutama ja suuremat õppurit minust poleks tulnudki. Õhtul vaatasime filme, sest midagi muud ma teha ei saanud.
Täna orgunnis Tibu mulle hambaarsti aja. Läksin sinna (teises linna otsas) ja siis doktor vaatas mind ja saatis pilti tegema. Õnneks oli Tibu õde ka seal, sest ta oli just enne mind toolis olnud ja siis ta tuli koos minuga röntgenisse, mida asus kesklinnas. Sain pildi kätte ja läksin tagasi sinna. Kahjuks minu doktor Monica oli juba lahkunud, kuid õde saatis mu kuhugi ukse taha ja käskis oodata. Pean mainima, et kõik olid ülilahked ja rääksid minuga inglise keeles. Mõne aja pärast kutsuti mind sisse. Siis tädi vaatas, puuris augu lahti, loputas mingi asjaga ja käskis koju minna. Ja endale Monica juurde aeg panna. Väga huvitav oli see, et kui pildi tegemine oli 45 kr, siis puurimine ja see värk, selle eest ei tahetud midagi. Mäletan, et Tartus Maxillas oli esimene visiit 125 kr, kuigi midagi ei tehtud, vaid ainult vaadati. Vot seuksed lood. Praeguse asja juures on paha see, et auk on lahtine ja sinna ei tohi sööki sisse ajada. Nii, et söön vedelaid ja püreestatud asju. Plussiks on aga see, et valu läks ära. Ja paistetus ka.
Pärast hambaarsti läksin raamatukokku. Mõtlesin, et saan trahvi, sest raamat kaks päeva üle, kuigi ma kirjutasin neile vabandava kirja, et tervislikel põhjustel ei saanud raamatut ära tuua. Adminni neiu oli superlahke ja ütles, et pole hullu ja et ta juba kirjutas mulle meili vastu ja pikendas mu raamatu tähtaega. Ja ennäe koju tulles leidsingi eest kirja, kus sooviti mulle head paranemist ning pikendati mu tähtaega. Super. Kui vahepeal võib siin Rumeenias baaridaam või poemüüja sind oma saamatu ja ebaprofessionaalse, kohati ka ebaviisaka teenindusega välja vihastada, siis täna tundus mulle, et hambaarstil käik ja muu asjaajamine on lust ja lillepidu. Kuid tegelikult on see illusioon, sest hambaarst on era ning raamatukogu on British Councili oma ning seega on need täiesti teistsugused asutused kui muidu võid kohata. Aga siiski hea tunne pärast kõike seda. Ilm on kah suht soe. Nati märg ja niiske, kuid soe. Mütse, kindaid ja salli pole vaja veel. Lõpetuseks kalli kalli ja ootan teie kirju, joonistusi ja kommentaare.