oh seda veerandsada

viimasel nädalal sajab üksest ja aknast sõnumeid, et hakkan auväärsesse vanusesse jõudma. täna tuli tibori õde lillede ja kingiga, sest ta ei saa laupäeval sünnale tulla ja siis tibu keksis ringi, et ma saan veerandsada aastat vanaks. no jah, tal tore keksida, hiljuti sai 22... naljakas on see, et siin rumeenias on peaaegu kõik, kellega ma suhtlen minust aasta v paar nooremad, ainult Kärt ja Zhang Bo tsipa vanemad. Kui enne ma suhtlesin palju rohkem vanemate inimestega ja tundsin end pesamunana, siis siin olen nagu nats ema eest...kusjuures täna olid mul lokirullid pähe keeratud ja keetsin mulgiputru ja kapsasuitsuliha hautist. nii, et annan mõõdu välja küll. no eks me vaatame, kes laupäeval kõvemini rokib, sest plaanis on paar tundi sünnat kodus pidada ja siis välja minna. sest meil on üsna bitchid naabrid.
vaevlen siin natuke eksistentsiaalse kriisi käes, et mida edasi teha, sest hiljuti vaatasin kalendrisse ja sain aru, et mu projekt on siin vaid 3 kuud veel ja siis.... ok, mai kuus on märt mind rakesse pannud ja siis tuleb suvi, aga mis edasi. mõtlesin ja mõtlesin, aga muud midagi tarka välja ei mõelnud, kui seda, et doktorantuuri vist veel minna ei tahaks. sest tegelikult ausalt öeldes ma ei tunne end nii vanana midagi, hoopis tundub, et pole veel doktorantuuri jaoks küps. siis jäävad järgi variandid, et teine magister, töötamine v praktika kuskil välismaal v tagasitulek eestisse. raha võiks küll teenida mõni aeg, sest aasta evs ja enne seda nö üliõpilaspõlv ei ole olnud just kõige külluslikumad.....mõtteid, ettepanekuid, kommentaare??

Abrud

neljapäeval, reedel ja laupäeval olin kohas nimega Abrud, tegelikult paaris teises kohas ka, aga nad on kõik suht lähestikku ja asuvad mägedes. kuigi me otseselt mäkke ei roninud, siis need linnakesed, kus me olime olid mägede vahel ja väga ilusad vaated avanesid. kuid ma arvan, et mäe pealt linnale oleks väga kole vaade, sest koledad lagunevad korrusmajad oleks reas. ma ei saa üldse pihta, miks vaja korrusmaja sellisesse looduskaunisse paika. oleks veel siis kesküte ja vesi sees, kuid nendes majades seal ei olnud. see piirkond on olnud kunagi kaevanduspiirkond, kus kaevandati peamiselt kulda, hõbedat, sütt jm. praegu kaevandustegevust ei toimu ja seetõttu on see probleemne piirkond - vaesus, töötus jne.
kusjuures seda oli linnapildist ka näha, teed aukus ja porised, osad majad tühjad, kõik lagunemas jne. Kõige kurvem oli Rosia Montana olukord. Kusjuures seal tahetakse hakata uuesti kaevandama, aga sellega kaasneb suur keskkonnarisk ning seega on paljud selle vastu, eriti rohelised. Minu organisatsioon teeb aga selle firmaga koostööd sel lihtsal põhjusel, et nad annavad raha. Ja nüüd näiteks nad ehitavadki sinna noortekeskuse nende rahade eest. Ma ei teagi, mis õigem oleks, kuid praegu nägi see kõik liiga armetu välja ja vb oleks võimalik keskkonnariski minimiseerida ja ikka kaevandust jätkata. piirkonna arengule oleks see küll kasulik.
Ma kirjutan nüüd natuke, mis meie seal tegime. Esiteks kui kohale jõudsime, pidime tänama õnne, et ellu jäime. Meie autojuht oli hull. Nendel väikestele kurvilistel mägiteedel kihutas ta nagu hull, lisaks sadas lörtsi ja ning teed olid halvas korras. Osades kohtades polnud tee ääres piirdeidki või oli siis teeserv mäest alla vajunud. igastahes ohtlik oli see sõit. kui tagasi tulime, siis üks auto oligi teelt välja rullunud. Neljapäeval olime siis kohas nimega Abrud, seal kus see noortekeskus avatakse. Meie ülesanne oli koguda noortekeskuse raamatukogu jaoks raamatuid. Selleks käisime koolides, kus õpilased tõid meile raamatuid ja sellega lunastasid välja õiguse saada noortekeskuse liikmeks. Reedel olime Campeni linnas koolis. See kool oli eriti jube, sest seal pidid noored kandma koolivormi ning me olime tunnistajaks juhtumile, kus üks tüdruk oli tulnud kooli teksastega ja siis sai ta direktori käest lihtsalt sõimata. See direktor oli ka hull, ta lihtsalt karjus, et kao koju jne. Lisaks osad õpetajad suitsetasid keset koridori, otse suitsetamise keelumärgi all, keset vahetundi, kus palju õpilasi vooris. Väga tore eeskuju ikka küll. Ja kui arvestada asjaolu, et suitsetamine on koolides keelatud, siis no comments.
Ööbisime me kahel ööl erinevates hotellides, esimeses kohas oli tuba hästi külm, kuid söögid olid hullult head, aga teises kohas oli tuba norm, aga söök halb.
Ma ei tea, kui suur oli meie kasutegur selles ürituses, aga minu arust on see ressursside raiskamine, kui 4 inimese eest makstakse kõik kinni, et nad kahel päeval umbes 100 raamatut kokku korjaksid. koolid oleks võinud selle ise orgunnida, sest me ei teinud seal midagi muud, kui lihtsalt istusime ja 1 meist kirjutas üles laste nimed, kes tõid raamatuid. ja siis reede õhtul öeldi, et me ei saa koju minna, sest peame laupäeval keskuses midagi tegema. pluss tulid veel clujist 3 inimest juurde. terve reede õhtu ja laup hommiku ei teinud me praktiliselt midagi, õhtustasime ja veinitasime nende kulul ja ainult 1 inimene tegi tööd. sest see 1 oli keskuses, kus oli töö, aga meie ülejäänud olime teises linnas hotellis. vot seuksed lood. ja laupäeval koristasime keskuses tunnikese ja jõudsime peale lõunat cluji. selline tööstiil siin. no mul pole midagi viriseda, sest mina nägin uusi paiku ja sain kogemuste võrra rikkamaks, kuid lihtsalt on kurb vaadata, et niimoodi raha raisatakse. kusjuures selle kõige juures saavad töötajad yapis 100 eur kuus ja peavad olema 24/7 valmis tööpostile tulema.
minult küsis üks mees ka seal, et miks ma ei taha rumeeniasse jääda jne. siis ma ütlesin, et vaadaku natuke enda ümber ringi ja mõelgu ise, et miks ma ei taha jääda. vot nii.

nii tore

nii tore on see asjaolu, et kui ma ise siia eriti ei kirjuta, siis selle eest kommentaare tuleb rohkem...nii lahe..keep up the good job!
paula muideks, sul on vist nende halbade uudiste levikukiiruse koha pealt oigus. ja paraku ka vist mardi tootegemise koha pealt. ma katsun ennast ikka hoida.
homme lahen kohta nimega Abrud, sest peale Mardi too, on mul ka oma organisatsioonis tegemist. Tagasi olen reede ohtul. Nadalavahetusel loodan kirjutada pikemalt, sest akki seal olles juhtub miskit ponevat. siin praegu tood tehes muud pole, kui too ja too ja vabal ajal vahin siin kommuuniga koos filme, viimased, mis meeldisid olid The Unsaid, The Devils Backbone, Apocalyptico ja Wicker Park. vahepeal oli kaks paeva korvavalu ka ja silmad punased, aga nyyd jalle koik ok. lahen nyyd asju pakkima, sest homme varakult arasoit.

Vabandust

ma ei ole ära kadunud, surnud ega haige, vaid hoopis teen Märdi firmas tööd. vat mis tähendab, kui vaja kogu aeg tööd teha, pluss veel siinsed asjad jne. aega pole blogigi kirjutada. aga varsti kirjutan nats pikemalt. kalli

Vabandust

ma ei ole ära kadunud, surnud ega haige, vaid hoopis teen Märdi firmas tööd. vat mis tähendab, kui vaja kogu aeg tööd teha, pluss veel siinsed asjad jne. aega pole blogigi kirjutada. aga varsti kirjutan nats pikemalt. kalli

aastavahetus

olen tagasi rumeenias. 29nda detsembri hilisõhtul saabusin, pärast pikka autosõitu olles kaasa võtnud ka osa oma perest, õe ja tema elukaaslase. Viimane asjaolu tekitas koheselt väikese tunne Transilvaaniat programmikese, mis mulle väga meeldis. 30ndal sõitsime Cluj, vaatasime asjad seal üle, käisime väljas pidutsemas ja nautisime loodust. 31 tulime tagasi Oradeasse, kuid selle asemel, et hakata kokkama või midagi ette valmistama, läksime hoopis Baile Felixisse. See on selline välibasseinidega spa, kus maa alt tulevas kuumas mineraalvees saab hullata, sulistada, vaadata päikest ja kuud, kuulata muusikat, nautida auru sees olemist või teha miskit muud, mis pähe tuleb. Pärast basseinist välja tulemist on nii mõnus, kuigi jalad tunduvad olevat tonniraskused liigselt pehmeks keedetud makaronid. Nii, et algul on nats raske käia.
Basseini tuuri järel läksime koju, kus ennäe imet oli lauake end katnud. Tibu kodu, koos tema emaga on natuke selline magic. Nagu võluväel on kõik söögid valmis, nõud ja pesu pestud, ise ei pea midagi tegema. heheee. Siin on kombeks uusaasta õhtul kala süüa, sest see pidavat õnne tooma. Elus kala tuuakse koju ja lüüakse alles kodus maha. Soomused roogitakse ära ja need ongi need, mis raha majja toovad. Meie sõime lisaks kalasupile ja kalakastmele ka kalapraadi. Väga kalane aasta tuleb.
Pärast söömist pikutasime veits ja siis hakkasime ennast peole sättima. Nimelt oli plaanis 20ndate stiilipidu. Ma juba eestis olles osalesin selle teemalistel pidudel, nii et mu jaoks oli lihtne..need pärlid, see karvakrae ja too keit...been there, done that...ainult juuksed lühemad ja lokke raskem teha...aga tulid ikka välja...Kaire vilunud käe all.

Umbes kümne paiku jõudsime lõpuks peole. Siis sõime, jõime, tantsisime, suhtlesime ja elasime rollidesse sisse ning enne südaööd läksime linna. Peopaik oli ühe tüdruku majas, mis asus nii 10 mintsa jalutuskäigu kaugusel. Linn oli paksult rahvast täis, kuid me valisime pisut vaiksema koha. Ühe ausamba juures. Vaatasime ilutulestikku, jõime sampust jne. Isegi head uut aasta hõikasime sekka rumeenia ja ungari keelsetele tervitustele. Oradeas ilutulestik kestis mingi vaevalt 10 min, kuid Clujis oli pool tundi olnud. Pea võib ju nii kangeks jääda. Peale seda kestis pidu tänavatel edasi ja ka meie peokohas ja nii kuni hommikuni. Kuna meie peokaaslased oli ungarlased, siis kell 1, kui saabub uus aasta Ungaris, kogunesid nad tänavatele ja laulsid Ungari hümni.
Naljakas lugu oli taksoga, mis meid koju viis. Suht võimatu oli taksot saada, kuid lõpuks Kaire suutis ühe rajalt maha võtta, mis viis meid 5 lei eest koju. Nats alla 25 kr. Pole elus nii vähe uus aasta takso sõidu eest maksnud. Ei tea, mis teema tal oli, sest järgmine päev oli takso hind topelt.
Uus aasta esimene päev oli vihmane ja tuuline. Vedelesime algul kodus, vaatasime pilte ja sõime, kuid siis läksime linna, jalutama ja kohvikusse. Pärast linnatuuri käisime veel ühes suures kirikus ja siis läksime tagasi koju filmi vaatama ja jälle sööma. Järgmise päeva hommikul sõitsid Kaire ja Raimond minema, kuid mina jäin siia. Ja kuni eilseni on mu päevad möödunud sellises beebi režiimis. Söön, magan, olen nats üleval ja siis söön ja magan. Kuid eile tegin trenni pean mainima ja täna lihased valutavad. Täna on tegusam päev olnud. Oleme pool päeva Tibuga linnas olnud ja nüüd Eriku juures. Aitasin Tibul tema asju teha ja tegin ka mingeid enda värke. Homme läheme tagasi Cluj ja järgmisest nädalast hakkab normaalne elu jälle pihta.
ps. varsti panen pildid ka ülesse. nüüd mina, kui värske kaameraomanik, olen kohustatud varustamad teid ka pildimaterjaliga. loodan, et saan need lambad ka nüüd pildile. mis siis, et nüüd euroopa liidus, lambaid ja eesleid peaks ikka nägema:)