Abrud

neljapäeval, reedel ja laupäeval olin kohas nimega Abrud, tegelikult paaris teises kohas ka, aga nad on kõik suht lähestikku ja asuvad mägedes. kuigi me otseselt mäkke ei roninud, siis need linnakesed, kus me olime olid mägede vahel ja väga ilusad vaated avanesid. kuid ma arvan, et mäe pealt linnale oleks väga kole vaade, sest koledad lagunevad korrusmajad oleks reas. ma ei saa üldse pihta, miks vaja korrusmaja sellisesse looduskaunisse paika. oleks veel siis kesküte ja vesi sees, kuid nendes majades seal ei olnud. see piirkond on olnud kunagi kaevanduspiirkond, kus kaevandati peamiselt kulda, hõbedat, sütt jm. praegu kaevandustegevust ei toimu ja seetõttu on see probleemne piirkond - vaesus, töötus jne.
kusjuures seda oli linnapildist ka näha, teed aukus ja porised, osad majad tühjad, kõik lagunemas jne. Kõige kurvem oli Rosia Montana olukord. Kusjuures seal tahetakse hakata uuesti kaevandama, aga sellega kaasneb suur keskkonnarisk ning seega on paljud selle vastu, eriti rohelised. Minu organisatsioon teeb aga selle firmaga koostööd sel lihtsal põhjusel, et nad annavad raha. Ja nüüd näiteks nad ehitavadki sinna noortekeskuse nende rahade eest. Ma ei teagi, mis õigem oleks, kuid praegu nägi see kõik liiga armetu välja ja vb oleks võimalik keskkonnariski minimiseerida ja ikka kaevandust jätkata. piirkonna arengule oleks see küll kasulik.
Ma kirjutan nüüd natuke, mis meie seal tegime. Esiteks kui kohale jõudsime, pidime tänama õnne, et ellu jäime. Meie autojuht oli hull. Nendel väikestele kurvilistel mägiteedel kihutas ta nagu hull, lisaks sadas lörtsi ja ning teed olid halvas korras. Osades kohtades polnud tee ääres piirdeidki või oli siis teeserv mäest alla vajunud. igastahes ohtlik oli see sõit. kui tagasi tulime, siis üks auto oligi teelt välja rullunud. Neljapäeval olime siis kohas nimega Abrud, seal kus see noortekeskus avatakse. Meie ülesanne oli koguda noortekeskuse raamatukogu jaoks raamatuid. Selleks käisime koolides, kus õpilased tõid meile raamatuid ja sellega lunastasid välja õiguse saada noortekeskuse liikmeks. Reedel olime Campeni linnas koolis. See kool oli eriti jube, sest seal pidid noored kandma koolivormi ning me olime tunnistajaks juhtumile, kus üks tüdruk oli tulnud kooli teksastega ja siis sai ta direktori käest lihtsalt sõimata. See direktor oli ka hull, ta lihtsalt karjus, et kao koju jne. Lisaks osad õpetajad suitsetasid keset koridori, otse suitsetamise keelumärgi all, keset vahetundi, kus palju õpilasi vooris. Väga tore eeskuju ikka küll. Ja kui arvestada asjaolu, et suitsetamine on koolides keelatud, siis no comments.
Ööbisime me kahel ööl erinevates hotellides, esimeses kohas oli tuba hästi külm, kuid söögid olid hullult head, aga teises kohas oli tuba norm, aga söök halb.
Ma ei tea, kui suur oli meie kasutegur selles ürituses, aga minu arust on see ressursside raiskamine, kui 4 inimese eest makstakse kõik kinni, et nad kahel päeval umbes 100 raamatut kokku korjaksid. koolid oleks võinud selle ise orgunnida, sest me ei teinud seal midagi muud, kui lihtsalt istusime ja 1 meist kirjutas üles laste nimed, kes tõid raamatuid. ja siis reede õhtul öeldi, et me ei saa koju minna, sest peame laupäeval keskuses midagi tegema. pluss tulid veel clujist 3 inimest juurde. terve reede õhtu ja laup hommiku ei teinud me praktiliselt midagi, õhtustasime ja veinitasime nende kulul ja ainult 1 inimene tegi tööd. sest see 1 oli keskuses, kus oli töö, aga meie ülejäänud olime teises linnas hotellis. vot seuksed lood. ja laupäeval koristasime keskuses tunnikese ja jõudsime peale lõunat cluji. selline tööstiil siin. no mul pole midagi viriseda, sest mina nägin uusi paiku ja sain kogemuste võrra rikkamaks, kuid lihtsalt on kurb vaadata, et niimoodi raha raisatakse. kusjuures selle kõige juures saavad töötajad yapis 100 eur kuus ja peavad olema 24/7 valmis tööpostile tulema.
minult küsis üks mees ka seal, et miks ma ei taha rumeeniasse jääda jne. siis ma ütlesin, et vaadaku natuke enda ümber ringi ja mõelgu ise, et miks ma ei taha jääda. vot nii.