elus

olen ikka veel elus parast koiki neid vintsutusi, mis toimusid workcampis. pyhapaeva ohtul joudsime workcampi, mis oli vaike kylake 40 km clujist. meie oobimiskoht oli yks vana maja, kus onneks oli elekter, aga muud mugavused puudusid. vaike kaimla oue taganurgas, mingi imelik moodustis, kust tuli porivett ja mida kutsuti validussiks, imelikku vett sisaldav kaev, millest kannu ja kooguga sai vett votta ning magamine magamiskottides madratsitel. suua sai teha gaasipliidil, mis tundus iga hetk plahvatavat. lisaks veel kiiksuvad uksed ja aknad ja igast loomad...esimene oo oli seal vaga oudne. aga elasime ule. olime kuuekesi, 2 itaalia tyypi, 2 prantsuse oma, 1 rumeenia tydruk ja mina. jargmine paev laksime toole. too oli maja ehitamine, mingi sotsiaalprojekti raames ehitati vanadekodu. kasil oli teise korruse ehitamine, kus poisid said kaasa lyya. tudrukute jaoks oli aukude taitmine majaseintes. mis tahendas, et tsementi tuli auku toppida ja siis mingi kivike, mis sobis ja siis veel segu peale kah. ei tea, milleks see vajalik oli, kuid siiski. mulle tundus see koik asi pigem kilplaste raamatu illustratsioonid, kui mingi tosine asi. poole paeva pealt hakkas hullu padukat sadama. ma pole sellist vihma enne nainud. see loppes alles ohtul ja ujutas yle kogu kyla, nii et vesi polvini ja pidi mudas sumpama. jargmisel paeval lahkusid itaallased, sest neile oli see liiga hull. aga meie jaime. ja tootasime edasi. mina onneks tulin neljandal paeval tulema, sest plaan eestisse tulla, aga teised jaid edasi sinna. loodan, et nad jaavad ka ellu. vot seuksed lood. ok jooksen nyyd.