Nats ka juttu

Märt käis mulle pikemat aega juba pinda, et miks ma ei pane pilte blogisse, et Picasaga on see nii lihtne. Ja kuju pilti, täna siis lõpuks proovisingi ja oligi lihtne. Nii, et loodan, et neile kahele pildile veel täiendust tuleb.
Nagu ma eelmine kord kirjutasin, siis neljapäeva õhtul käisime türgi restoranis. Mulle seal üsna meeldib. Kuigi interjöör on imelik ja omanikud ja nende sõbrad istuvad alati esimeses lauas ja piidlevad meid. Võib olla tuleneb see sellest, et nad ei saa üle ega ümber, et kuidas Zhang Bol alati õnnestub seal käia kolme blondi naisega. Sest saksa tüdruk oli ka blond. Aga mis mulle meeldib on see, et seal on vaikne ja rahulik, teenindus on armas, külastajateks enamasti välismaalased, suitsu ei tehta ja söök on hea ja taskukohane. Ja tasuta pakutakse musta kanget teed, mis maitseb väga hea. Kuigi pärast õhtul ma ei jäänud magama seetõttu:)
Neljapäeva õhtul valmis ka mu peas kinnisidee, et pean juuksed lühemaks lõikama ja siis ma ei jätnud Kärdi hinge enne rahule, kui ta Mariusele helistas, kes oma tuttavale helistas ja tema juuksurist sõbranna numbri sai ja järgmine päev ka kohe aja sai. Ok, ega tegelikult Kärt suurt vastupanu osutanud, sest ta ise tahtis siis ka lõigata. See juuksur asub kuskil teise linna otsas korrusmaja all. Salong mingi eriti fancy pole, aga juuksur lõikab hästi poisipäid. Selle Mairuse sõbrantsi käest saimegi teada, et ta hea on, sest ega muidu ei julgeks minna igale poole. Aga kõige parem asja juures on see, et ta lõikas mulle toreda soengu, sellise lühikese sasika, kuivatas ja sättis ja küsis selle kõige eest 65 kr. Isver susver. Ma ei hakka võrdlema seda Riho hindadega, kuid esimene kord kui Rumeenias kesklinnas poisipea lõikasin ja inglise keelse teeninduse sain jne, siis maksin 145 kr. Sellised hinnavahed siis. Kuigi palju odavam, kui Eestis. Siin ongi selle asjaga nii, et teenused on odavamad, sest tööjõudu ei väärtustata. Õhtul värvis Kärt mu pead nats ka. Nüüd on mul selline helepruun lühike pea. Oma toonist (kuigi, kes seda enam mäletab, milline see täpselt oli) paar tooni heledam. Ilus ja naturaalne.
Reede ööseks jäin Kärdi juurde, sest kodus mul kedagi polnud ja üksi oleks igav olnud. Marius tegi mingit head liha ja seene kastet koore ja punase veiniga. Koos keedukartuliga maitses ülihea. Laupäeva hommikul aga saime end hellitada musta teraleivaga, mille Marius oli toonud. Ülla ülla. Ei tea kas seepärast, et 2 eestlast majas ja siis peab ikka musta leiba kodus olema. Kuigi see oli saksa oma ja nats vähem maitsekam, siis röstides andis umbes sama tulemuse välja kui eesti oma. Aga igapäev polegi seda mõtet vast osta, sest see sitaks kallis ja pole ikka see päris õige. See hapukas magus maitse on puudu.
Eile ei teinud ma eriti midagi tarka, jalutasime Kärdiga mu poole (umbes 1,2 tundi) ja tegime hernesuppi ja siis läksime uuesti jalutama. Õhtul käisin vannis ja läksin magama. Nii külm on meil toas, sest enam ei köeta. Kuigi päeval on väljas soe, siis õhtul ikka jahedam ja mul tunne, et need aknad siin lasevad kõike läbi. Need seuksed vana koolikad, mille kaudu õhk, tolm ja müra vabalt tuppa pääseb. Ja mul on selline tunne, et tuppa pääesevad sealt ka sääsed. Nii kui siin soojaks läks olid need elukad platsis. Naljakas oli pimedas, voodis teki all lamada ja kuulda sääskede pirinat. Tunne, et on veebruri keskpaik ja olen Rumeenias, asendus tundega, et olen suvel maal, Koolmajärvel. Kuigi vahest siis ikka nats soojem :)) Kuid mul on sooja saamiseks kaks võimalust, kas minna kööki ja panna gaasipliit küdema või minna rõdule päikese kätte. Viimane tundub isegi ahvatlevam. Ja siis teen trenni ja õhtul rosoljet, sest nägin meie juurvilja poekeses peeti ja tundsin tungivat vajadust seda osta. Sellist luksust, et riivitud peet poest vaakumpakendist tuleb, siin ei ole. Keeda, puhasta ja riivi. Aga mul suva, sest kel janu, sel jalad.